Globaalsed kriisid. Inimese ökoloogiline võlakoormus on mänginud trumbid tagasi Maaema kätte, kellelt algkapital pärineb. Sõjamees, sepp ja nende Suur Masin on nüüd saanud kõikvõimsaks. Loodus on alistatud, inimene kroonininud ennast selle kuningaks. Paraku on Suurest Masinast saanud Frankesteini koletis, ammu enam ei kontrolli inimene süsteemi vaid süsteem inimest. Liikudes ökoloogilise kriisi murdepunkti suunas, oleme võimetud seda elajat peatama või suunama.

Tulevikult laenamine ei saa kesta lõputult ja erinevalt päevapoliitikutest, võis mõtlev inimene majanduskriisi saabumist ette näha küll.

Naljakas on kuulata, kuidas mingi tarkpeade komisjon on jälle asja arutanud ja leidnud, et kriis näitab lõppemise märke ning olukord paraneb juba järgmisel aastal. Keegi ei julge tõele näkku vaadata ja öelda, et praegu toimuv võib olla lõpu algus. Viimane nii ränk kriis inimkonna ajaloos päädis teise ilmasõja puhkemisega. Palju hullem on see, et mitte ainult üksikisik pole harjunud elama võlgu pankadele, vaid kogu inimkond elab võlgu keskkonnale, laenates tagatist pakkumata looduselt, teistelt liikidelt ja oma laste tulevikult. Peale mind tulgu või veeuputus!

Me kõik teame, et maa ei suuda juba praegu inimkonda ära toita.

1972. aastal avaldas mõttekoda Rooma Klubi raamatu "Kasvu piirid", milles väidetakse, et maa ei suuda toita enam kui poolt miljardit inimest. Majanduse eksponentsiaalne kasv viib loodusvarade nappuseni ning need muutuvad ülikalliks. See põhjustab nii majanduse kui keskkonna kollapsisse sattumise kunagi pärast aastat 2020. Koos tehnoloogilise revolutsiooni ja kosmoseajastu saabumisega on manatud inimkonna teadvusesse progressimüüt, mis räägib, et kui piisavalt palju tööd teha ja ehitada, siis läheb elu järjest paremaks. Energia jäävuse seadus ütleb, et midagi ei tule kusagilt juurde ega lähe ära, maailmas pole kunagi olnud nii palju õnne, et kõigile jaguks. Fossiilsetest kütustest saadav kasu, mis on muutnud ettekujutuse sellisest progressist võimalikuks, on ühekordne ja piiratud ressurss, millele ei saa rajada pikaajalise ning ühtlase majandamise plaani. Päikeseenergia on ainus energia, mis meil on, selle maale kiirgumise hulk on võrdlemisi stbiilne juba miljoneid aastaid. Fossiilsete kütuste ehk salvestunud päikeseenegia ohjeldamatu tarbimine ülerahvastatud planeedil on loonud suure energiamulli, samasuguse nagu see, mille tekitasid tagatiseta pangalaenud finantsmaailmas. Ükskord see mull lõhkeb, progressimüüt hajub ja inimkond leiab end lõhkise küna eest.

Teiste liikide väljasuretamine näib olevat suurema jao inimkonna sihikindel poliitika.

Kui inimene on üksainus liik, kellele kuulub 92% territooriumist, siis kõik sajad tuhanded teised liigid peavad leppima ülejäänud kaheks protsendiga, mis kuulub looduskaitse alla. Arvatakse, et tiigrid ja orangutanid surevad välja juba paarikümne aasta jooksul. See on ebaõiglane.

Väge, et muuta olematuks kasvõi kõige tühisem tegu või tegematajätmine, pole kellelgi ega millelgi. Iga inimene vastutab oma tegude eest ise ja üksi. Kristlane võib arvestada, et ükskõik kui palju ta teeb kurja inimestele või loodusele, kui ta hiljem pattu kahetseb, ei pea ta selle eest vastutama. Kapitalist usub progressimüüti ja heaolu lõppematusse kasvu. Kuidas muidu seletada looduse arutut hävitamist tühiste meelelahutuste või olmemugavuste loomiseks. Loodetakse, et tuleb lunastaja või tehnilinoloogiline revolutsioon ja parandab kõik.

Inimene võib olla unustanud Maaema, aga kindlasti pole Maaema unustanud inimest ja tema tegusid. Erinevalt kristlaste jumalast, kes tasuks oma ülemvõimu tunnistamise eest kõik patud andestab, ei andesta Maaema talle tehtud ülekohut.