Tegelikkus 21. sajandi alguses planeedil Maa, globaalsed keskkonnakriisid ning ülerahvastatus. Sõjamees, Sepp ja nende Suur Masin on näiliselt saanud kõikvõimsateks - Loodus on alistatud, inimene krooninud ennast selle kuningaks. Ent inimeste rumalusest tingitud ahnus, raiskamine ja ökoloogiline võlakoorem on märkamatult mänginud trumbid tagasi Maaema kätte, kellelt algkapital pärineb. Suurest Masinast on saanud Frankensteini koletis - ammu enam ei kontrolli inimene süsteemi, vaid süsteem inimest. Liikudes kriisi murdepunkti suunas, oleme võimetud seda elajat peatama või suunama.

Suurim kurjuse allikas maailmas on rumalus.

Kui ma veel väike olin, see oli Nõukogude aja lõpus, lasksid tehased kogu oma saasta täielikus süüdimatuses otse jõgedesse ja merre voolata. Pärnu lahe vesi oli muutunud nii mustaks, et randa pandi üles ujumist keelavad punase kirjaga sildid. Ka Tšernobõli katastroof jääb samasse aega, mäletan kuidas lastel ei lubatud vihma käes olla ja Ukrainast toodud kaubad olid kiirgusohtlikud. Oma lapselikus vahetuses tajusin teravalt seda ökoloogilise apokalüpsise tunnet, mis on jäänud mind jälitama kogu eluks. See kõik oli nii lähedal, et võis selgelt tunda rannalt ja jõeäärest levivat raipehaisu, aeglase surma ja roiskumise lõhna.

Nõukogude riik oli kurjuse, rumaluse ja ahnuse impeerium, kuid ei Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit ega ükski teine impeerium läbi ajaloo pole olnud parem ega targem. Et kinni pidada Euroopa Liidu kvootidest, viskavad kalamehed kogu üle kvoodi püütud kala merre tagasi - sadu tuhandeid tonne igal aastal. See kala on juba surnud ning roiskub kasutult merepõhjas, samal ajal kui kalavarud kahanevad nagu kevadine lumi päikese käes. Kõik vaid selleks, et paberid oleks korras. Selline raiskamine on kuritegelik. Isegi kõige primitiivsemates hõimudes ei ela ühtegi inimest, kes oleks nii loll, et juba tapetud toidu tagasi merre mädanema viskaks. Vaid bürokraatlikes impeeriumides võib leiduda idioote, kes sellise käitumiseni viivaid seadusi teevad. Kuni inimkonda juhivad taolised lojused, puudub meil igasugune tulevik - lolluses peitub põrgulik jõud ja rumalatel tegudel on väga rängad tagajärjed.

Tulevikult laenamine ei saa kesta lõputult.

Maailmas pole kunagi olnud nii palju õnne, et kõigile jaguks, alati on seda tulnud kelleltki teiselt võtta. Kui kusagil on palju, siis kusagil on järelikult vähe, kui kusagil on hea, siis kusagil teisal peab olema sitt. Selline on Looduse seadus ja sinna pole midagi parata. Palju hullem kui meie käesolev majanduskriis, on aga fakt, et mitte ainult üksikisikud pole harjunud elama võlgu pankadele, vaid kogu inimkond elab võlgu Loodusele. Meie tänapäevane heaolu on laenatud tagatist pakkumata keskkonna, teiste liikide ja meie enda laste tuleviku arvelt. Kui peale majanduskatastroofi, kerget näljadieeti ja väärtuste ümberhindamist, ronib inimkond vähema või suurema vaevaga omaenese kaevatud august uuesti välja ning kõik algab otsast, siis mitmed keskkonnakatastroofid läbi ajaloo on inimsoo maapealt pea täielikult hävitanud.

Koos tehnoloogilise revolutsiooni ja kosmoseajastu saabumisega on manatud inimkonna teadvusesse progressimüüt, mis räägib, et kui piisavalt palju tööd teha ja tarbida, siis läheb elu järjest paremaks. Loodusel on aga progressist teistsugune arusaam ja selleks, et midagi saaks jõudsalt kasvada, tuleb alati midagi eest ära koristada. Tavaliselt on see midagi, mis on kasvanud liiga suureks ja muutunud liiga ülbeks. Energia jäävuse seadus ütleb, et midagi ei tule kusagilt iseenesest juurde ega lähe ära, kõik võetakse millegi arvelt. Fossiilsetest kütustest saadav kasu, millel progressimüüt põhineb, on ühekordne ja piiratud ressurss ning sellele ei saa rajada pikaajalise ning ühtlase majandamise plaani. Fossiilidesse salvestunud päikeseenergia ohjeldamatu tarbimine ülerahvastatud planeedil ongi loonud suure energiamulli, samasuguse nagu see, mille tekitasid tagatiseta pangalaenud finantsmaailmas. Ükskord see mull lõhkeb, progressimüüt hajub ja inimkond leiab end lõhkise küna eest.

Sünged ennustused.

Finantskriisi puhul oli neid, kes kõnelesid, kuid keda kuulatud. Näiteks ennustasid 2007. aastal Robert Roubini ja Marc Faber, et sügisel aastal 2008 variseb kokku esimene suur Ameerika investeerimispank. Ennustus täitus nädalase täpsusega. Paraku on sama lugu ka ökoloogilise kriisiga. Seda nähakse ette, kuid neid nägemusi ignoreeritakse või koguni irvitatakse nende üle. Majanduskriisi esimestel aastatel oli väga naljakas kuulata, kuidas mingi tarkpeade komisjon on jälle asja arutanud ja leidnud, et kriis näitab lõppemise märke ning olukord paraneb juba järgmisel aastal. Keegi ei julgenud tõele näkku vaadata ja öelda, et praegu toimuv võib olla lõpu algus. Viimane nii ränk majanduskriis ajaloos päädis igatahes teise ilmasõja puhkemisega.

Juba aastal 1798 kirjutas inglise majandusteadlane Robert Malthus oma kirjatöös "Essee rahvastiku alustest": "Rahvastik võib kasvada määramatult kiiremini kui Maa suutlikkus elatada inimest. Rahvaarv, kui seda kontrolli all ei hoita, kasvab geomeetriliselt. Elatusvõimalused kasvavad ainult aritmeetiliselt." Alles peale nende sõnade kirjapanekut, 19. sajandi esimestel aastatel, ületas Maa rahvastik miljardi elaniku piiri. Praeguseks on meid ligi seitse miljardit - paari sajandiga on maailma rahvaarv seitsmekordistunud.

1972. aastal tellis ja avaldas mõttekoda Rooma Klubi raporti pealkirjaga "Kasvu piirid", milles arvutimudelite abil saadud prognoosi alusel väideti, et maa ei suuda tegelikult toita enam kui poolt miljardit inimest. Majanduse eksponentsiaalne kasv viib Loodusvarade nappuseni ning need muutuvad ülikalliks. See põhjustab nii majanduse kui keskkonna kollapsisse sattumise kunagi pärast aastat 2020.

2007. aastal kinnitas ÜRO egiidi all tegutsev ja sadu teadlasi kaasav Valitsustevaheline Kliimamuutuse Paneel (IPCC) oma raportis, et kliima muutub ja süü lasub suure tõenäosusega inimesel. Looduslike kõikumistega, millele viitavad kriitikud, kliimamuutusi raporti kohaselt põhjendada ei saa. Oodata on üldist õhutemperatuuri ja merevee taseme tõusu, tõenäoline on ekstreemsete ilmanähtuste nagu kuumalainete ja tormide sagenemine. Uuringud toovad välja tosinkond suurt probleemi, kalavarude kollapsiohust ja pinnase erosioonist mürgiste kemikaalide keskkonda pääsemise ja rahvastiku jätkuva kasvuni. Need kõik on omavahel seotud pommid, mille süütenöör susiseb alla 50 aasta.

Vaatamata kõigile neile hoitustele on inimkonna soovimatus probleemi lahendada ilmne. Nii mitmedki tööstusmaad, sealhulgas USA, eriti aga hoogsalt kasvava majandusega arengumaad, keelduvad ühinemast mistahes keskkonda säästvate lepetega, nagu näiteks Kyōto, sest kardavad majanduskasvu pidurdumist. Isegi nii märgilised sündmused nagu 2010. aasta Mehhiko lahe naftakatastroof tõusevad vaid hetkeks uudiste kajastustesse ning vaibuvad seejärel kiiresti valitsuste ja suurkorporatsioonide ühisel jõul. USA president unustas väga kiirelt oma kõmisevad lubadused naftapuurimise ohutusmeetmete rangemaks muutmisest ning andis peagi loa rajada uusi naftaplatvorme. Raha teenimine, ükskõik mis hinnaga, on kapitalisti jaoks alati tähtsam kui igasugune elukeskkonna säästmine, isegi kui tema lapsed selle tõttu kärvavad.

Heaoluühiskonna õdusus on roiutanud meie tähelepanu, kriitikameele ning tegelikkuse tajumise võime. Istuksime nagu hiiglaslikul kiirrongil, mis kihutab üha pöörasema kiirusega tundmatu tuleviku poole. Oleme nii uhked selle üle kui ilus rong meil on ja kui toredasti see kihutab. Ehkki kõik teavad, et ühel hetkel saab tee otsa ja ees haigutab kuristik, laiutavad nad ometi vaid abitult käsi ja annavad hagu juurde - mida me teha saame?

Peale meid tulgu või veeuputus!

Kuulus astroloog Igor Mang iseloomustab hetkel toimuvat järgmiselt: "Käib röövellik majandamine. Uute leiutiste abil, mis võimaldavad maapõuest üha rohkem Loodusvarasid kaevandada ja aina rutem keskkonda hävitada, püritakse ühtlasi absoluutsele kontrollile kõigi ja kõige üle. Tänapäeval on meil tegu juba diktatuurliku kapitalismiga, mis kontrollib kõiki ja kõike robotite kaudu. Piiramatu tarbimise nimel luuakse uusi masinaid, mis üha asju juurde toodavad. Kogu tehniline progress on pandud sisuliselt Looduskeskkonda hävitama. See aga ongi apokalüptilise ajastu tunnus."

Apokalüpsis pole enam ammu mingi abstraktne või kunstiline kujund, planeet Maa muutub elutuks kõrbeks otse meie silmade all. Globaalne soojenemine on praegusel hetkel viimase 10 000 aasta kiireim, mis põhjustab osade alade kõrbestumist ning teiste vee alla jäämist, samuti niiske kliima ja troopiliste haiguste levikut meie kliimavööndisse. Lisaks veel osooniaugud, happevihmad ning kõikjale imbuvad mürgid ja kemikaalid. Tuumaenergia tootmisel tekkivad jäägid sisaldavad radioaktiivset plutooniumi, mille neutraliseerumine võtab aega 24 000 aastat, samas kui neid katvad sarkofaagid murenevad mõne kümnendiga.

20. sajandi jooksul hävitati pooled kogu maailma troopilistest metsadest, lagedaks raiutud pinnas on uhutud minema või sooldub ülekultiveerimise tõttu. Igal aastal muutub kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala meie planeedist. Süsinikdioksiidi tase atmosfääris on kõrgem kui viimase miljoni aasta jooksul, saja aasta vältel on see tõusnud ühe kolmandiku võrra. Vähe sellest. Siberi igikeltsa on külmutatud sadu miljoneid tonne metaani. Kliima soojenemise ja igijää sulamise tagajärjel võib metaan ootamatult atmosfääri paiskuda ja see kasvuhoonegaas on palju ohtlikum süsihappegaasist ning suudab teadlaste kinnitusel päikeseenergiat lõksus hoida kuni 30 korda efektiivsemalt. Kasvuhoonegaaside kogunemisel atmosfääri hakkab tõusma keskkonna temperatuur, mis omakorda toob kaasa igikeltsa sulamise ja veetaseme tõusu. Üle 50 miljoni aasta tagasi, kui puudusid liustikud ehk kogu planeedi vesi oli vedel, küündis merevee tase 75 m kõrgemale kui tänapäeval. Kui kõik jäämäed sulavad, võib see järgnevatel sajanditel tõusta taas samale tasemele. Teadlased on hinnanud, et vesi võib tõusta umbes 15 m sajandis, kuid tegelikult ei oska selliste protsesside kiirust keegi ette ennustada.

Me oleme teistele liikidele võlgu.

Mitmed liigid, kes on elanud Maal miljoneid aastaid, ei jõuagi aga uut suurt veeuputust ära oodata. Paljude loodusrahvaste kultuuris on olnud kombeks enne jahilooma tapmist loodusvaimudelt selleks luba küsida. Oma toitu peab austama nii elusalt kui surnult. Meie hõimurahvaste kommetest on teada uhked karupeied, mida peeti peale karu tapmist, et paluda temalt ja Maaemalt andestust selle teo eest. Tänapäeval näib arutu raiskamine ja teiste liikide väljasuretamine olevat suurema jao inimkonna sihikindel poliitika. Igas tunnis sureb Maal inimtegevuse tagajärjel välja mitu taime või loomaliiki. Arvatakse, et viimase kümnendi jooksul on välja surnud umbes 20% Maal elutsevatest liikidest. Paarikümne järgneva aasta jooksul sureb välja veel palju liike, teiste seas sellised vahvad tegelased nagu tiigrid ja orangutanid. Omale vabandusi otsivad rumalad inimesed väidavad, et liikide väljasuremine on loomulik protsess, mille täidesaatjaks inimene juhuslikult on sattunud ja et ega Maa ise sellepärast veel ei hävi, et mõned liigid kaovad. See on kõige hädisem õigustus inimese poolt toime pandud ülekohtule teiste liikide vastu. Mõrtsuka õigustus ei saa olla see, et surm on igapäevane ja loomulik protsess. Kui keegi sureb sinu käe läbi, peab sul selleks olema mingi õigustus ja kaasasündinud ning loomupärane parasiidimentaliteet ei ole selleks piisav.

Looduse- ja filmimees Fred Jüssi on öelnud: "Kui kaitse alla kuulub kaheksa protsenti maastikust (Eestis) ja inimene on üks liik, siis see tähendab, et 92 protsenti maast kuulub talle ja kõik sajad tuhanded teised olendite liigid peavad leppima kaheksa protsendiga. See on ebaõiglane. Me oleme neile võlgu. Nende najal oleme ju inimesteks ja peremeesteks saanud." Tõeks on saanud see, et keegi meist pole sündinud patuta, sest inimene on teinud teistele liikidele rohkem kurja kui kõik tulevased põlvkonnad seda heastada suudavad.

Maaema kättemaks.

Looduses on kõik tasakaalus ning kõikidel asjadel põhjus ja tagajärg. Iga inimene vastutab oma tegude eest, samuti teeb seda inimkond tervikuna. Nagu on kirjutanud eesti maausu juhtiv kuju Ahto Kaasik: "Kristlane võib arvestada, et ükskõik kui palju ta teeb kurja inimestele või Loodusele, kui ta hiljem pattu kahetseb, ei pea ta oma teo eest vastutama. --- Kuidas muidu seletada Looduse arutut hävitamist. Tihti tühiste meelelahutuste või olmemugavuste loomiseks. Loodetakse ju, et tuleb keegi või miski: maailma lõpp, lunastaja, surm, tehniline revolutsioon vm. ja parandab kõik." Aga seda ei juhtu. Erinevalt kristlaste jumalast, kes tasuks oma ülemvõimu tunnistamise eest kõik patud andestab, ei andesta Maaema talle tehtud ülekohut ning erinevalt kõikidest teistest jumalatest ei oma Maaemasse uskumine või mitteuskumine tähtsust. Kõik, mis meil on, kuulub temale, teda austades ja hoides austame ja hoiame iseennast ja elukeskkonda, mille pärandame oma lastele. Kui vahepeal oli elu nii hea, et inimene võis Maaema olemasolu unustada, siis asjade halva pöörde puhul tulevikus, mis on enam kui tõenäoline, tuletab ta ennast meelde viisil, mida pole võimalik ignoreerida.

Juba 1972. aastal pakkus teenekas inglise atmosfäärikeemik James Lovelock välja Gaia hüpoteesi, mille kohaselt toimib Maa kui terviklik elusorganism. Kreeka maajumalanna Gaia nime sai uus teooria kirjanik William Goldingilt. Lovelocki 2006. aasta raamat "The Revenge of Gaia" ütleb: "Meie andsime Gaiale palaviku ja peagi halveneb tema seisukord koomalaadseks. Juhtub kõige hullem ja me peame kohanema põrguliku kliimaga." Lisaks James Lovelocki Gaia hüpoteesile on näiteks Boliivias poliitikud ja kodanikuühendused jõudnud kokkuleppele seaduse osas, mis tagab Loodusele inimõigustega võrdväärsed õigused. Andides elavate põlisrahvaste jumalanna on juba iidsetest aegadest saadik olnud Pachamama ehk Emake Maa. Esmakordselt käidi idee välja 2010. aastal toimunud kliimamuutuse ja emakese Maa õiguste ülemaailmsel rahvaste konverentsil.

Aegamööda on kaasaegsetele tsivilisatsioonidele Maaema olemasolu meelde hakanud tulema, kuid meil on veel pikk tee minna, enne kui kõik hakkavad mõistma, et Loodusega ei pea võitlema, vaid teda tuleb tajuda tervikuna ja püsida temaga ühes rütmis. Ühtki osa meie planeedist ei saa vaadelda ega kasutada eraldiseisvana - hävitades vihmametsad, pole meil enam õhku, mürgitades veed, sureme me janusse. Igal asjal on põhjus ja tagajärg, kõik on omavahel seotud ning paraku tuleb ka inimestel vastutada oma tegude eest kollektiivselt. Just meie liiki ühendav kollektiivne karmavõlg võiks aga olla meile meeldetuletuseks, et oluline on unustada hetkeks oma pisike mina, mida igaüks oma näruses väikluses, kõiki teisi ohvriks tuues, upitada üritab, ja vaadata pisut avarama pilguga kaugemale tulevikku. Mis meid ja meie järeltulijaid siis ikkagi tegelikult ees ootab?