Materjaalsed kaotused on alati valusad taluda, kuid vahel on tähtis osata loobuda ja lahti lasta asjadest, mis meid põhja tirivad, et pääseda ise eluga. Iga süsteem ammendab end kunagi ja laguneb, andes ruumi uuele. Teistmoodi ei saaks elu maailmas olemas olla. Maaema ei ihalda meie surma, ta pakub meile võimalust elada teisiti. Oluline on mõista, et kõik halb polegi alati halb, vaid võimalus areneda uues suunas.

Häda on igasuguse arenemise alus - kui on häda, mõeldakse midagi välja.

Midagi uut ja ilusat ei saa sündida, kui vana rämps pole jalust koristatud. Inimkond vohab nagu vähkkasvaja Maaema ihul. Õgides endasse kõik ressursid, on ta siginud arvukaks, kuid muutunud samas liiga mugavaks ja nõrgaks oma tehislikus heaoluühiskonnas. Kukkumine saab olema kõrge - kes piisavalt kiiresti ei harju, see hukkub. Ühe lõpp on aga alati teise algus ja ellujääjaid ootab ees põnev tulevikumaailm, täis muinasjutulist maagiat ning ulmelisi imemasinaid.

Inimese ilmavaade peab muutuma.

Ilmaruumi saladused ei peitu mitte mõõtmatutes kauguses, tähtede taga, vaid meis eneses, meie piiratud tajude ja nende läbi saadud informatsiooni puuduliku analüüsimise taga. Inimkond püüab meeleheitlikult lennata kosmosesse ja avastada seal uusi maailmu ning olendeid, kuid see pole võimalik ainult materjaalsel tasandil, sest inimene on vaimne olend.

Isegi kui meile tajutavatel sagedustel leiduks eluvorme kaugetel planeetidel, siis on ainelises kosmoses keha sellisele distantsile kaasavedamine mõttetu ja täiesti võimatu. Kui me sealt kellegi leiaksimegi, siis lääne tsivilisatsiooni praegust vaimset taset arvestades ei suudaks me nendega nagunii suhelda. Inimene on isekas ja ahne, ta alavääristab kõike primitiivset ja kadestab kättesaamatut. Ta oskab vaid hävitada või ihaldada, mõlemad tunded on innustatud saamahimust. Koerale on ka skafander selga pandud ja vaene loom kosmosesse lennutatud. See ei muutnud aga midagi tema olemuses ja ta jäi ikka vaid peniks skafandris. Samamoodi jääb inimene raseeritud ahviks, kuni ta ei mõista, et tõde asub tema sees, mitte tema ümber.

Maailm on terviklik ja ühtki osa sellest ei saa vaadelda ega kasutada eraldiseisvana.

Inimene võib luua tehiskeskkondi ja laboreid, kasvatada seal sööki ja toota hapnikku, kuid milleks näha nii palju vaeva, kui loodus on kõik meie eest juba ära teinud. Ainsana on ta pannud meile kohuseks hoida seda rikkust ja pärandada edasi tulevastele põlvedele. Kui inimene ei saa hakkama isegi loomuliku elukeskkonna säilitamisega enese ümber, miks peaks ta olema suuteline looma toimivat tehiskeskkonda või asustada kaugeid planeete, mis on mitmeid kordi raskemad ülesanded?

Loodusrahvad on alati näinud ökosüsteemi bioloogilise organismina, milleni tänapäeva teadus alles hakkab jõudma. Loodusega ei pea võitlema, seda tuleb tajuda tervikuna ja püüda selles tervikus püsida. Hävitades vihmametsad, pole meil enam õhku, mürgitades veed, sureme janusse. Igal asjal on põhjus ja tagajärg, kõik on omavahel seotud. Kui kiskja hävitab saakloomad, on ta ka ise määratud hukule.

Elu on tegelikult ilus ning ülekohus saab alati karistatud.

Kõige lihtsam ja tõenäolisem stsenaarium on see, et Maaema nõuab oma võla sisse ja kõik pahad ning ahned inimesed surevad ära. Maaema elab aga õnnelikult igavesti. Kindlasti elavad veel kaua kivid ja pilved, väga tõenäoliselt ka taimed ja loomad. Võibolla jääb inimene ka ellu ja saab hakkama, aga ta hakkab elama teistmoodi - targemalt ja paremini.

Versioon: 13.10.2009