Mis meid siis ikkagi ees ootab? Kas oleme sattunud lõksu kiirelt muutuva kliimaga vaenulikule planeedile ja määratud hukkumisele? Võibolla oleme, võibolla ei ole. See, kes väidab tulevikku täpselt teadvat, on ilmselgelt valetaja. Väga hea ja tore oleks, kui meiega kunagi midagi halba ei juhtuks ja meie elu läheks päevpäevalt ainult paremaks, oleksin selle üle sama õnnelik kui kõik teised inimesed. Muretu tulevik on aga meie kõikide ilus ja ühine lootus, see ei saa olla üldine ning ratsionaalne eeldus. Ainult loll võib uskuda, et kõik läheb alati ja eranditult nii hästi nagu tema loodab. Tark valmistub alati halvimaks, vaid nii on lootust saatuselöökidele edukalt vastu panna ning kogeda tulevikus ka mõningaid meeldivaid üllatusi.

Uppuja päästmine on uppuja enese asi.

Meie praegune elukeskkond sarnaneb uppuvale laevale, mille lasti reisijad ise pidevalt suurendavad, kuigi vesi juba üle serva sisse loksub. Mõned naeravad lollakal ilmel ja ahnitsevad üha rohkem rasket kulda pardale. Teised kehitavad õlgu ja ütlevad, et see on nii kohutavalt hirmus, aga mida me saame teha?

Mida me saame siis teha? Esimene samm raske olukorra lahendamise suunas on alati selle teadvustamine ja analüüsimine. Selgitamine, millised probleemid on lahendatavad ja millised mitte, mida on võimalik ja vajalik päästa ning millest peab loobuma. Kui kaalul on inimeste elu, ei koormata uppuvat laeva kulla ja piduriietega - üle parda peab minema kõik, mis pole otseselt seotud ellujäämisega. Täielikuks pääsemiseks ökoloogilisest kollapsist on suurema osa inimkonna jaoks praegu juba liiga hilja, poliitikute ja tarkpeade komisjonid on tegelikust olukorrast ammu lootusetult maha jäänud. Isegi kui me lõpetaksime kasvõi päevapealt kasvuhoonegaaside õhku paiskamise, ei muudaks see hetkel mitte midagi. Süsihappegaasi atmosfäärist kõrvaldumine toimub üliaeglaselt, praeguseks õhku paisatud gaaside tagajärjel soojeneb kliima veel rohkem kui tuhat aastat järjepanu. Ammu pole enam mõtet rääkida elukeskkonna päästmisest, vaid keskenduda tuleb saabuvates tingimustes ellujäämisele. Sellistes tingimustes ei ole aga kohta naeruväärsetel olmeluksustel ning kes ei raatsi nende koormast loobuda, läheb põhja koos sellega. Kaotused on alati valusad taluda, kuid vahel on tähtis loobuda ja lahti lasta asjadest, mis meid põhja tirivad. Vaid nii võime pääseda eluga ning haarata uute väärtuste järele.

Inimesi on maailmas liiga palju.

Tegelikult ei ole ju meie planeedi põhiprobleem mitte selles, kuidas inimkond elab, vaid eelkõige selles, kui palju meid on. Tegemist on ühe liigi ülemäärase vohamisega Looduses, mis kurnab ning hävitab tasakaalustatud ökosüsteemi. Meile kõigile lihtsalt ei jätku eluks vajalikke ressursse ja meie liigi poolt tekitatud hävitustöö ületab Loodusliku taastumisvõime piiri. Isegi äärmine kasinus ja ökonoomsus ei lahendaks enam sellisel kiirusel sigiva massi probleeme, ainus reaalne lahendus oleks inimkonna arvukuse kiire vähendamine. Juhtivatest ühiskonnategelastest ei julge aga keegi seda avalikult välja öelda, sest kaasaegsete "humanistlike" ideoloogiate pikaajalise ajupesu tagajärjel materdataks selline inimene armutult maha. Nii ignoreeritaksegi tegelikku probleemi, aetakse demagoogiat ja otsitakse asendustegevusi, mis ei muuda lõppkokkuvõttes midagi.

Maailm ei ole mustvalge ja kui oleks olemas kõiki rahuldav valem olukorra parandamiseks, oleks seda juba rakendatud. Paraku selliseid valemeid ei ole ja meil on valida vaid halbade ja veel halvemate võimaluste vahel. Kõiki neid halbu lahendusi on lihtne ühe või teise loogika alusel hukka mõista, kuna nad ongi ju kõik halvad ja mingi konsensuse saavutamine on siin täiesti lootusetu. Ühest küljest ei saa me lõputult kinni hoida kõikidest kaasaegsetest humanismistandarditest, mis küündivad kohati naeruväärsusteni ja on lisaks kõigele muule veel silmakirjalikud ega kehti nende jaoks, kes on teistest "võrdsemad". Need on küll kiiduväärne filosoofiapagas headel aegadel, kuid kasutud maailmas, kus on algamas armutu võitlus ellujäämise nimel ja kus ebaõiglus on muutunud nii tugevaks, et seda võib murda vaid toore jõuga. Teisest küljest ei tohi me lubada sellesama loogika ideoloogilist ärakasutamist mõne järjekordse totalitaarse režiimi poolt, kes on inimkonna päästmise sildi all valmis mõrvama keda iganes, et teiste kannatuste arvelt omakorda rikkust ja heaolu kokku kraapida.

Osa inimesi, kes on mures planeedi ülerahvastatuse pärast, on asutanud Vabatahtliku väljasuremise liikumise ning otsustanud mitte enam lapsi saada. Teised leiavad, et kurja juur on majanduskasv. Majandusteadlased on tõestanud, et tegelikult maksab majanduskasv alati rohkem kui see sisse toob, kasvu tagajärjeks on maksude tõus ja lõppkokkuvõttes on iga buumile järgnev kriis hullem kui eelmine. Majanduse jätkusuutliku kahanemise teooria autorid defineerivad jätkusuutlikku kahanemist õiglase ja demokraatliku üleminekuna kahanevale majandusele, mis toodab vähem ja ka tarbib vähem. Eesmärk oleks luua ühiskond, mis põhineb pigem kvaliteedil kui kvantiteedil, pigem koostööl kui võistlusel. Kuna aga jätkusuutliku kahanemise teooria vastandub võimul olevale kapitalistlikule jätkusuutliku kasvu teooriale, millest kõik pankurid ja imperialistid küünte ning hammastega kinni hoiavad, ei ole sellega praegusel hetkel mitte midagi peale hakata.

Mida siis teha? Kas on õiglasem surra välja solidaarselt ja lõplikult või siiski ohverdada mingi enamus selleks, et vähemus saaks ellu jääda? Kui soojadel kohtadel istuvad avaliku elu tegelased ei julge radikaalseid lahendusi pakkuda, siis mässumeelsemad ja vihasemad ökoäärmuslased on oma sõnades ja tegudes palju julgemad. Viimasel ajal on tekkinud käibesse uued mõisted nagu "ökofašism" ja "ökoterrorism". On tõenäoline, et Läänemaailma tabab lähitulevikus üldine kommunismiideoloogiate uussünd, mis käib käsikäes ökoterrorismiga.

Ökoterrorism ja ökofašism.

USA valitsus on kuulutanud Maa Vabastusrinde riigi kõige ohtlikumaks terroriorganisatsiooniks. Maa Vabastusrinne (Earth Liberation Front) loobus rahumeelsetest protestiaktsioonidest pele seda, kui nendel osalejad langesid korduva ning julma politseivägivalla ning lausa piinamise ohvriks. Nähes, et rahumeelne tegevus ei vii võitluses suurkorporatsioonide jultumuse ja ahnuse vastu mitte kuhugi, hakkasid Maa Vabastusrinde liikmed hävitama keskkonda kahjustavate firmade vara ning põletama nende hooneid. Selles osalenud ning hiljem tabatud aktivistid on mõistetud aastateks vangi eriti range režiimiga vanglatesse, süüdistatuna terrorismis, ehkki üle maailma mitme tuhande Maa Vabastusrinde poolt läbi viidud aktsiooni käigus pole mitte kunagi hukkunud ega viga saanud ühtki inimest. Filmis "Kui puu langeb: Maa Vabastusrinde lugu" nendib üks keskkonnakaitsjatest, et USA-s on maha raiutud 95% kõikidest puudest, paljud nendest tuhande aasta vanused hiiglased, milliseid meie silmad ei näe enam sajandeid. Neid, kes püüavad oma eluga riskides päästa viimast viit protsenti, nimetatakse radikaalideks. Kas ei vääriks radikaali nime pigem need, kes on hävitanud 95% metsadest?

Ökofašistiks tituleeritud radikaalsete vaadetega soome keskkonnafilosoof Pentti Linkola nimetab inimest Looduse vähktõveks ja näeb ainsa võimalusena inimkonna püsimajäämiseks ekstreemselt karmide meetmete kasutusele võtmist nii sündivuse reguleerimisel kui ressursside ja tehnoloogiate kasutamisel. "Veel on meil võimalus olla julm. Kui me aga ei ole julmad täna, on kõik kadunud." Linkola programm näeb ette sünnitamise litsenseerimist, rottide ja sitikate kasutamist toiduna, eraautode konfiskeerimist, jalgratta-, paadi- ning ühistranspordi tõhustamist, immigratsiooni ja ekspordi peatamist, tööstuse riigistamist ja tööstuslike toodete kvaliteedi ning vastupidavuse suurendamist. Ideeliselt on tegemist sellesama majanduse jätkusuutliku kahanemise teooriaga, kuid Linkola mõistab muuhulgas väga hästi, et vabatahtlikult keegi sellele teele ei asu. Ta tunnistab, et ökorevolutsioon saab olla läbi viidud vaid sama vägivaldselt kui teised eelnenud sajandite suured revolutsioonid. Ideel on muidugi jumet, kuid selle elluviimine on täpselt sama võimatu kui kõik eelnevad revolutsioonilised utoopiad. Mis peamine - selline asi ei saaks ka kõige suuremate pingutuste juures sündida kogu maailmas korraga. Sellise korra kehtestanud üksikriik, jääks aga kiiresti nii majanduslikult kui ka sõjaliselt alla nendele, kes jätkavad jänestena sigimist ning suurt kasumit tootvate, kuid Loodust hävitavate, tehnoloogiate kasutamist. Kommunistid, kelle metoodikast Linkola soovitab revolutsioonimudeli projekteerimisel eeskuju võtta, on maailmarevolutsiooni ebaõnnestumist kord juba kogenud.

Ilmaruum meist väljaspool ja Ilmaruum meie sees.

Laialt on levinud ka arvamus, et kosmosesse ümberasumine võib päästa inimkonna hukkumisest. Mõte Maa hülgamisest, peale selle ressursside ammendamist, on esiteks vastutustundetu ja teiseks naiivne ning küündimatu. Inimene võib küll suurte investeeringute toel luua mingeid tehiskeskkondi ja laboreid, kasvatada seal sööki ja toota hapnikku, kuid milleks, kui Loodus on kõik selle meie eest juba ära teinud ja andnud meile täiesti tasuta ideaalse elukeskkonna planeedil Maa. Ainsana on ta pannud meile kohustuse hoida seda rikkust ja pärandada edasi tulevastele põlvedele. Pea iga liik meie planeedil, kui mõned viirused ja parasiidid välja arvata, saab selle ülesandega suurepäraselt hakkama. Vaid inimesele käib olemasoleva elukeskkonna säilitamine üle jõu, kuidas peaks ta olema suuteline looma toimivaid tehiskeskkondi kaugetel planeetidel, mis on mitmeid kordi raskemad ülesanded? Uppuval vrakil viibides on naeruväärne rääkida uue ja suure valge laeva ehitamisest. Kosmose koloniseerimine tuleks kõne alla, kui meil oleks Maa näol tegemist stabiilse ja ressursirikka baasiga, mis seda üritust toetab. Praegusel hetkel kuluvad kõik meie vahendid aga ellujäämisele - nafta ja puhas vesi lõpevad peagi ning inimesed lähevad viimaste armetute tilkade pärast omavahel kisklema. Olgem ausad - kuhugi lendamiseks ei jätku midagi.

Siiski pole Ilmaruumi avarustest vastuste otsimine läbinisti vale, kuid me peame heitma pilgu sinna eelkõige läbi iseenda vaimse maailma ehk sisekosmose, mitte läbi teleskoobisilma, mis on vaid väeti jupike metalli ja klaasi. Väline kest ja tehnoloogilised abivahendid saa kunagi muuta seda, kes me tegelikult oma sisimas olema. Koerale on ka skafander selga pandud ja vaene loom Kosmosesse lennutatud. See ei muutnud aga midagi tema olemuses ja ta jäi ikka vaid peniks skafandris. Samamoodi jääb inimene raseeritud ahviks, kuni ta ei mõista, et suur osa Ilmaruumi saladustest ei asu mitte tähtede taga, mõõtmatutes kaugustes, vaid meis eneses, meie piiratud tajude ja nende läbi saadud informatsiooni puuduliku mõistmise taga. Ka kõige meeletum rabelemine oma elu eest ei päästa meid, kui me elame ja mõtleme põhimõtteliselt valesti. Harmooniliseks eluks on vajalik saavutada vaimse ning ainelise maailma tasakaal ja leida tõde iseeneses, mitte võtta pimesi omaks kellegi teise oma, olgu siis hirmust või ahnusest. Vaadata enese sisse ja leida vastus küsimusele, miks kaldub inimene nii sageli ahnuse, valede ja ebaõigluse teele, mis on need tõelised väärtused, mida peame andma edasi oma lastele. Isegi kui meie sisemine muutus ei too silmapilkset lahendust kõikidele meie muredele, on parem surra teadmises ja tasakaalus kui hirmus ning paanikas. Mõistmine, miks meid tabas see, mis meid tabas, omab väärtust ka siis, kui see ei aita meil enam õnnetust ära hoida.

Eesti on hea paik ellujäämiseks.

Õgides endasse kõik ressursid, on inimkond siginud arvukaks, kuid muutunud mugavaks, nõrgaks ja ülbeks oma tehislikus heaoluühiskonnas. Kukkumine saab olema kõrge ja kes piisavalt kiiresti lendama ei õpi, see hukkub. Kaasaegsed kõrgtehnoloogilised süsteemid, mille najal meie tsivilisatsioon püsib, on kõikvõimalike väliste mõjutajate suhtes võrdlemisi kaitsetud ega kuulu nende vahendite hulka, mille töökindlusele võiks apokalüptilise kriisi olukorras loota. Sellepärast peame me iga hinna eest säilitama kõiki oma esivanemate teadmisi - kuidas kasvatada vilja, kuidas tappa siga, kuidas pidada sõda primitiivsete vahenditega, kuidas võidelda oma elu eest ning samal ajal meeles pidada, mida tähendab olla inimene ja vaimne olend.

Sõltuvust kõrgtehnoloogilistest süsteemidest ja selle läbi tekkinud tegelikkusest võõrdumist esineb palju vähem tsiviliseerimata rahvastel, kelle elu sõltub igapäevaselt küttimise ja tulesüütamise oskustest, laiaulatusliku katastroofi puhul on nende võimalus ellu jääda oluliselt suurem. Ajalugu on näidanud, et kõik keerukad süsteemid on alati haavatavamad kui lihtsad, ka kõikide suurte väljasuremiste käigus on alati suutnud ellu jääda eelkõige primitiivsemad liigid, mitte kõige arenenumad. Kui maailma peaks tabama laiaulatuslik katastroofilaine, olgu siis sõjaline, sotsiaalne või ökoloogiline, elavad selle kõige tõenäolisemalt üle naturaalmajanduslikud ühiskonnad, kes sõltuvad kõige vähem globaalse majanduse masinavärgist.

Ka eestlased on Maaemaga alati pisut paremini läbi saanud kui ahnusest ja raiskamismentaliteedist läbi imbunud suurkultuuride järeltulijad ning Eesti on globaalsete katastroofide perioodil ellujäämiseks kindlasti hea paik. Vaatamata sellele, et röövkapitalistide juhitud valitsused viimastel kümnenditel Eesti maaelu agaralt hävitanud on, pole eestlased, erinevalt suuremast jaost "tsiviliseeritud" maailmast, kaasaegsetest süsteemidest sõltumatuid majandusviise täielikult unustanud. Võrdlemisi karmi kliima tõttu ei ole Eesti ka pagulashordide jaoks kõige ahvatlevam paik, nii et ka see laine lööb meid tõenäoliselt nõrgemalt kui eluks sobivama kliimaga alasid. Iidse meresõidurahvana ei tohiks ka tõusev veetase meid väga hirmutada. Võibolla võimaldaks see isegi võtta kasutusele praeguseks kuivale jäänud muistsed jõeteed ja taastada niimoodi aastatuhandeid kasutusel olnud üliökonoomne transporditaristu, mis ühendas kunagi meie viikingitest esivanemaid kaugete lõunapoolsete rahvastega. Mis puutub vaenulikesse naabritesse ühel ja teisel pool kätt, siis need, kes viimase kahesaja aasta jooksul nendesamade naabrite poolt kokku soperdatud ja meile ajudesse pestud "ajalugu" liiga tõsiselt ei võta, teavad suurepäraselt kui hästi me oma maad kaitsta oleme suutnud.

Olevik on tuleviku algus.

Kogu selle loo lõpp saab tõenäoliselt olema igati ilus ja õiglane ning Maaemale tehtud ülekohus saab karmilt karistatud. Ilus, õiglane ja karm Maaema nõuab oma võla pahadelt ja ahnetelt inimestelt sisse ning need surevad ära. Maaema elab aga õnnelikult igavesti. Kindlasti elavad veel kaua ka kivid ja pilved, võibolla ka taimed ja loomad. Võibolla jääb isegi inimene ellu ja saab hakkama, aga ta hakkab elama teistmoodi - targemalt ja paremini.

Maaema ei ihalda meie surma, ta pakub meile võimalust elada teisiti. Oluline on mõista, et kõik halb polegi alati läbinisti halb ja kui on suur häda, siis mõeldakse ikka midagi välja. Häda ja häving on alati heaks lähtepunktiks uutel arenguteedel või pöördumisel tagasi vanade väärtuste juurde, millest kunagi rumalal kombel loobuti, vana maailma lagunemine on ainus mõeldav võimalus uue ja parema ehitamiseks. Ühe loo lõpp on alati teise algus ja nii nagu ei kesta igavesti head ajad, ei kesta ka halvad. Neile kes jäävad ellu, võib saabuv katastroof olla hiilgav võimalus areneda uues suunas - ergastav süst, mis sunnib rumalusest ja ahnusest pimestunud inimkonda silmi avama ning uut teed valima. Kui meie järeltulijatel õnnestub rasked ajad üle elada, ootab neid kindlasti ees põnev tulevikumaailm, täis ulmet, maagiat ning muinasjutulisi imesid.

Ilusat ellujäämist kõigile!