"Mitte mingi heaolu kasv, mitte mingi kommete peenenemine, ükski reform või revolutsioon ei ole inimestevahelist võrdsust millimeetri võrragi lähemale toonud. Alamkihi seisukohalt pole ükski muutus ajaloos tähendanud iial midagi muud kui tema valitseja nime muutust."
George Orwell

Ükski impeerium pole rajatud tõele ja õiglusele.

Suurriike on alati juhtinud kuritegelikud klannid, mitte kunagi demokraatlikult valitud valitsused. Monopoliseeritud religioonid ja jõumeetoditel kehtestatud moraalistandardid on olnud läbi ajaloo silmakirjalikud ning kasuahned, mõeldud lämmatama igasugust mõttevabadust ning teenima kavalate manipulaatorite majandushuve. Distantsilt vaadates on nad kõik ühesugused.

Ka kaasaegse demokraatiat jutlustava nõrga ja silmakirjaliku süsteemi varjus on kulissidetagustel niiditõmbajatel lihtne tegutseda ning kapitalistlikku imperialismi iseloomustavad võlaorjus, töökultus ja võltsvooruslikkus. Mille poolest erineb kodanik, kelle maja kuulub pangale, pärisorjast kelle vara kuulus mõisnikule? Mille poolest erinevad kaasaegsed demokraatia levitamise nimel ellu viidud naftainvasioonid lõunamaadesse keskajal Kristuse nimel peetud ristiretkedest rikkale paganate maale? Isegi nende sõdade territoorium on suures osas sama. Ka keskaegne "ketserite" tagaotsimine on tänapäeval vaid asendunud uut moodi nõiajahiga terroristidele, natsidele ja internetipiraatidele - võimu ees on nad kõik süüdi, vastupidist tuleb neil tõestada.

Inimene on ikka pidanud võimurit ning tema ideoloogiat kiitma ja orjama, tasuks saab ta "vabaduse" ehk õiguse tööd teha ja makse maksta. Võimalus tööd teha ja elada "demokraatlikus ühiskonnas" peaks tegema inimese piisavalt õnnelikuks, et ta oleks valmis loobuma kõikidest privaatsematest õigustest, alates sõna- ja loomevabadusest kuni õiguseni ennast potentsiaalse mõrtsuka eest füüsiliselt kaitsta. Küsimus pole selles, kas võimu ja korda on inimühiskonnas vaja või mitte, sest senikaua kui inimloomust pole geneetiliselt muudetud, on võimu, vägivalla ning sõdade esinemine vältimatu. Maailmas on suur hulk inimesi, võibolla isegi enamus, kes mõistavad arukat juttu ainult siis, kui sinna juurde käib mõjuv jõudemonstratsioon. Kõik muistsed eeposed ülistavad tarkuse kõrval ka füüsilist jõudu, samasugust vägivallakultust kannab moodne filmi- ja mängutööstus. Küsimus on, nagu alati, tasakaalus ja õigluses. Küsimus on selles, kui sügavalt laseb inimene ennast alandada, enne kui oma õiguste eest võitlusesse astub? Küsimus on, kuhu peame me tõmbama piiri, et öelda - nüüd oleme kaotanud oma vabaduse? Nii nagu võim ja sellega kaasnev võimuvõitlus on inimesel üdini veres, on meil veres ka viha oma rõhujate vastu ning tung vabaduse poole. Vähemalt peaks olema, juhul kui meid pole juba märkamatult muundatud ja meist pole saanud fatalistliku ellusuhtumisega kohitsetud lambakari.

Süüdlaseks olemine ei eelda mitte kuritegu, vaid kehtivat seadust.

Mõttepolitsei ei tööta mitte ainult Orwelli teostes ja hingamisruumi jääb meie näiliselt demokraatlikus ühiskonnas päev päevalt üha vähemaks. Mitte et mingit täielikku vabadust üheski vähegi korraldatud inimühiskonnas kunagi olnud oleks, kuid kaasaegne infotehnoloogia ning inimasustuse tihedus on lausa mõttepolitsei unelm. Infot tülika isiku liistule tõmbamiseks ei ole tänapäeval raske saada ning see muudab Suure Venna plaanid lihtsalt teostatavaks. Näiteks jagavad inimesed ise suure osa isiklikku infot interneti suhtlusportaalidesse, kust organitel on seda väga kerge kätte saada. Kõik mobiiltelefonid ning panga- ja krediitkaardid on jälgitavad, lisaks saab kasutada kaameraid, jalavõrusid, valedetektoreid ning unenägude lugejaid. Õige pea lähevad laialdasemalt käiku kõikvõimalikud kiibid ja klemmid. Tulevikuinimene saab olema "vaktsineeritud, kiibitud ja kastreeritud, kuulekas ning ohutu", nagu sageli kirjeldatakse varjupaigas omale kodu otsivaid lemmikloomakesi.

Asja traagika seisneb selles, et sageli pole seaduserikkujate või lihtsalt süsteemile tülikate inimeste karistamisel tõe ja õiglusega mitte midagi pistmist. Reþiimid ja seadused muutuvad väga kiiresti - mingid asjamehed ja ametnikud tulevad tähtsa näoga kokku ja otsustavad ümber - eile olid süüdi, täna enam pole. Arusaamised võivad muutuda täiesti fundamentaalsel tasemel, seadusandjate arvamust mõjutavad ja suunavad aga võimulolevad klannid, kaubamonopolid ning arvamusliidrid. Ühes riigis oled õige mees, teises raiutakse sama teo eest jäse otsast või loobitakse seaduslikult kividega surnuks. Nõukogude ajal oli liigkasuvõtmine kuritegu, tänapäeval on see "äri" ja kogu majandussüsteemi alus. Kuiva seaduse ajal oli viina müümine kuritegu, tänapäeval on alkoholi ja tubakabisnis monopoliseeritud ning "heaks" kuulutatud. Riik ja ärimehed saavad sellest suurt tulu, mis siis, et nikotiinisõltuvus on oma tugevuselt võrreldav ainult heroiinisõltuvusega ja suitsetamise tagajärjel sureb iga päev hulk inimesi.

"Andke meile inimene - küll meie juba süüdistuse leiame!" kirjutab Aleksandr Solþenitsõn oma kuulsas teoses "Gulagi arhipelaag". Paraku ei kehti see tõde ainult nõukogude ühiskonda hirmu all hoidnud organite kohta. Seadusliku aluse loomine jälitustegevusele on ainult vormistamise küsimus - alati leiab õilsaid ettekäändeid, nagu näiteks terrorismioht, et üksikisiku vabadusi üldsuse turvalisuse huvides piirata. Suurbritannias on täie tõsidusega võetud arutusele ettepanek kodudesse valvekaamerate paigaldamisest, et lastekaitseorganid saaksid lapsevanemate tegevust kontrollida. Ka Eestis hakkab 2013. aastast kehtima uus kriminaalmenetluse seadustik, mis annab prokuratuurile ning politseile õiguse inimest praktiliselt piiramatult jälitada, pealt kuulata ja ilma süüdistuseta kuueks kuuks vahi alla võtta.

Eesti Advokatuuri esimees Toomas Vaheri arvates on meie riigi karistus- ja õiguspoliitikas kaks probleemi - ühiskonna ülekriminaliseeritus ja liiga lihtsalt toimiv jälitustegevus. Kui kuriteokoosseise, mille alusel on võimalik isikut süüdistada, on liiga palju, siis tekib olukord, kus jõustruktuuridel on vaba voli otsustada, kelle puhul süüasja menetletakse ja kelle puhul mitte ja vajadusel võib leida süü praktiliselt iga inimese juures, kes nende huviorbiiti on sattunud. Paari aasta eest tehtud riigikohtu uuring näitas, et Eestis on tööealistest elanikest karistusregistrisse kantud 56 %. Tekib küsimus, kui üle poolte inimestest ei suuda elada seadusega kooskõlas, kas siis pole viga äkki seadustes?

Rahvuslik vabadus on kaduv privileeg, mille eest peab lakkamatult võitlema.

Tõde on ajaloos kiiresti vahelduv ja hõlpsalt manipuleeritav. Kord on kuritegu olla juut, teinekord olla eestlane. Kindlasti tuleb see tuttav ette vanematele inimestele, kes veel Siberit ja surma järele haisvaid loomavaguneid mäletavad. Noorematel oleks kasulik läbi lugeda Aleksandr Solþenitsõni "Gulagi arhipelaag", ilma milleta nende teadmised ümbritsevast maailmast ja meie lähiajaloost on paratamatult puudulikud.

Ajalugu ei tohi unustada. Elu on tsükliline ja maailm ümmargune, asudes vastassuunas teele, jõutakse ikka tagasi samasse punkti. Täpselt sama kehtib ühiskonnakordade puhul - diktatuurid sünnitavad revolutsioone ja revolutsioonid diktaatoreid. Vastupanu valitsevale võimule või raskele olukorrale eeldab sageli vägivaldsete jõuvõtete kasutamist ning muutudes ise tugevamaks pooleks, saab vastupanijast omakorda rõhuja. Vabadusvõitlejast võib sel viisil väga lihtsalt saada vallutaja, rahvamehest imperaator. Muistne Rooma oli vabariik, kuni ilmus välja Julius Caesar, kes oli nii tugev valitseja, et vabadus ja demokraatia osutusid edaspidi ebavajalikeks. Napoleoni keisririik võrsus Prantsuse revolutsiooni üllaste ideede valguses, Nõukogude punaimpeeriumi ning Gulagi orjalaagrite tekkele olid aluseks Lenini anarhistlikud ideaalid.

Demokraatlike väikeriikide aeg on möödas - tänapäeva poliitiline ühiskond on läbinud selle faasi globaalsel tasandil ja liigub kindlalt diktatuuride suunas. Kui ajad muutuvad raskemaks, olukorrad teravamaks ja kriitilisemaks, ei saa demokraatlikud luik-vähk-haug-rakendid enam ühtegi riigivankrit vedada. Ränk aeg vajab kiireid ning radikaalseid otsuseid, vajab mehi, kelle sõna maksab. Sellised mehed kipuvad aga oma rida ajama ning olemegi jõudnud diktatuuri algete juurde. Üldjuhul on kõikidel diktaatoritel tugevatoimeline allergia igasuguste väikeste iseseisvate riikide vastu ja meie rahva arvamus või vabadus ei huvita neid - imperialisti jaoks on meie omariikluse mõte igati kuritegelik ja karistust vääriv. Juba mõnda aega oleme "vabatahtlikult" osa suurest liitriigist, reegleid majanduses, poliitikas ning kultuurieelistustes dikteeritakse meie "valitsuse" nimelisele nukuteatrile Brüsselist. Igasugune äärmusrahvuslus on taunitud või koguni karistatav. Usutakse, et rehepapi mängimine ja truualamlik pugejalikkus tagavad meile poliitilise julgeoleku, kuid ajalugu räägib muud. Kui väikseid poisse kiita ja patsutada, hakkavad neil ikka kõrvad liikuma, ent kui suured poisid kaardile piire hakkavad joonistama, muutuvad kõik varasemad kokkulepped kehtetuks.

Maailm on alati olnud julm ning halastamatu ja igasugune vabadus kaob kiirelt kui unenägu hetkel, mil lakatakse selle eest võitlemast. Tahan tuletada meelde igaühele, kes ennast eestlaseks peab, et vabadus ei ole mugavuse küsimus, vaid õigus seista oma vaenlaste vastu üksinda. Siberi rong käib meil regulaarsete intervallidega juba aastasadu ja oleks lühinägelik ning rumal arvata, et ta seekord ei tule. Tänapäeval käib sõda kiiremini kui kunagi varem ja keegi ei hakka meid aitama. Igasuguse invasiooni puhul tuleks alles kahe nädala pärast Läänes kokku mingi komisjon, kes hakkaks asja arutama. Selleks ajaks oleme aga juba kõik metsatöödel või tapetud. Tõelisuse ignoreerimine, ükskõik kas hirmust selle olemuse ees või karistuse ees, mille jõuorganid on tõe avalikustamise eest kehtestanud, viib alati hukatuse poole. Tegelikult ei kao kollid ära, kui tekk üle pea tõmmata, ja ohupunkte on pigem kasulik silmas pidada kui ignoreerida. Valedele ja ebaõiglusele on tähtis ise, kohe ning alati vastu astuda ja mitte kunagi alla anda. Kui muud ei saa teha, tuleb kõva häälega röökida "appi röövitakse", sest kõige rumalam on alistuda vaikides ning võitluseta.

Vabadus mõelda, vabadus luua.

Ka loomevabadust, kunsti ning kirjandust on läbi aegade püütud tsenseerida ja seadustega piirata. Keskajal oli kunst rangelt monopoliseeritud kiriklik propagandavahend, mida kasutati nii poliitiliste kui moraalsete dogmade levitamiseks. Veel 19. sajandi alguses vallandati inkvisitsiooni tungival nõudmisel hispaania õukonnakunstniku kohalt Francisco de Goyaga, süüdistatuna pornograafias. Tegelikult oli Goya kujutanud naisakti oma maalil "Alasti Maja" kirikutegelaste arvates liiga realistlikult.

Kunstitsensuur ei ole aga jäänud keskaega või Nõukogude Liidu aastatesse. Näiteks tsenseeriti 2003. aastal Helsingis Ain Mäeotsa ja Peeter Lauritsa ökoapokalüptilisel näitusel "Mullatoidu restoran" neli fotot. Ühiskonda juurutatud tabud ei läinud mööda ka minu fotonäitusest, muist pilte jäi eksponeerimata, kuna politsei leidis, et tegemist on kuritegelike teostega ja neid ei tohi näidata. Siinkohal peaks inkvisiitoritel ja moraalipolitseinikel soovitama vaadata peeglisse ja meenutada, et ilu on vaataja silmades ja ropp on see, kes ropult mõtleb. Kopleksikrampides tõmblevat inimest, kellele kogu väljapanekust ja sellesse kätketud sõnumist jäävad meelde ainult mõned tema moraalinormide jaoks ebasündsad detailid, ei ole kahjuks võimalik aidata.

Uueks omapäraseks loomingu tsenseerimise vormiks on kujunemas kaasaegne korporatiivne autorikaitsesüsteem, mis töötab kapitalistlike suurahnurite hüvanguks ja püüab piirata kultuurilise info vaba levikut ning teoste kopeerimist. Muusika, kunst ja kirjandus on olnud läbi aegade kultuurilise järjepidevuse kandjad ning info säilitamise ning tulevikku transportimise vahendid. Kordamine on tarkuse ema ja see kehtib ka kopeerimise kohta. Lihtne loogika ütleb, et mida rohkem ühte asja kopeerida, seda kindlamalt ta tulevaste põlvedeni jõuab, seda kindlamalt elab mõni koopia üle kõik tulekahjud, uputused, sõjad ja tsensuurid. Ka meie esivanemad hoidsid infot regivärssidesse pakitult aastatuhandeid alal, seda põlvest põlve üha korrates, taasesitades ja kopeerides. Vaid tänu sellele on vähemalt mingi väike osa nende teadmistest jõudnud meieni. Kui regilaulude loojad oleks keelanud teistel nende järelekordamise, oleks see olnud kultuurilisest seisukohast täielik idiootsus. Teadusuuringud on näidanud, et piraatlus toob alati kaasa suurema läbimüügi ja tasuta koopiaid on mõistlik käsitleda tasuta reklaamina. Kui keegi, kellel on raha, tõmbab kusagilt internetist alla tasuta laulu ja see talle meeldib, ostab ta suure tõenäosusega ka originaalplaadi. See, kellel raha ei ole, ei osta originaalplaati aga kunagi, ükskõik kas tal on võimalus seda tasuta alla laadida või mitte. Ka oma töödes olen alati pidanud olulisemaks nendes sisalduva sõnumi jõudmist võimalikult paljude inimesteni, mitte seda, kui palju ma nendest raha saaks välja pigistada. Siinjuures esitan üleskutse kõigile - palun kopeerige ja levitage minu töid nii palju kui võimalik, et nende kantud sõnum jõuaks võimalikult suure hulga inimesteni!