Pikka aega õpetati koolis, et päike pöörleb ümber maakera. Tõsi või mitte, see polnud tähtis. Kes vastu vaidles, sai peksa. Kui suureks kasvasid ja ikka veel väitsid, et "ta pöörleb siiski", pandi sind lihtsalt põlema, nagu juhtus Giordano Brunoga. Uuel ajal on uued tõed - kristlik usudiktatuur on asendunud kapitalistliku materialismikultusega. Kaasaegne kirik on turg, sakrament raha ning püha demokraatia nimel karistatakse Saksamaal holokaustis kahtlemise ja Venemaal kommunismikuritegudesse uskumise eest.

Võimuri vale on nii igapäevane, et kipub jääma tähele panemata.

Inimesed on hämmastavalt kergeusklikud ja neil näib olevat kala mälu. Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmisest pole viimasel ajal enam midagi kuulda olnud ja sujuvalt on see lugu vajunud unustuse hõlma. Oleme ikka sama vaesed kui enne, omale vastu rinda tagunud ja tühje sõnu pildunud asjamehed ajavad aga tähtsa näoga juba uusi mullikesi - ennast sigade kombel täis söönud lääne suurpankadele meie jaoks võõraste võlaintresside kinnitampimine olevat meile kasulik. Kes teab, kui oleme kõikide vanemate ja rikkamate Euroopa riikide hõlbuelu, võlad ja intressid oma piskust kinni maksnud, võibolla jõuame ka viie rikkama riigi hulka.

Ühest asjast pole ma siiamaani aru saanud - kes on need tainapead, kes valimistel hääletavad alati samade varaste ja aferistide poolt? Valel pidavat muidu lühikesed jalad olema, aga kui leidub piisavalt palju lolle, võib nendelgi jalgadel väga edukalt sibada ja rikkakski minna. Turufundamentalistlike võimurite jutud raha kasvatamisest, pensionisammastest ja kulla matmisest suurkapitalistide põhjatutesse kõridesse on üks ühele võetud kassi ja rebase repertuaarist Lollidemaal, kus Buratino pidi oma kuldrahad maha külvama, et nendest rahapuud kasvaksid. Kas otsib lolli - see ka leiab.

Mida suurem on riik, seda suuremad on valed, mida ta levitab.

Meie väikeste ja püüdlike võimursulide valed jäävad muidugi pikalt maha imperialistlike spetsialistide omadest. Me kõik teame lugusid "Eesti natsiriigist", et meid pole kunagi okupeeritud, ja et küüditamine on müüt. Ehkki kommunistid tapsid oluliselt rohkem süütuid inimesi kui natsid, on lääne inimene elanud kuuskümmend aastat teadmises, et kõik sõjakuriteod olid natsikuriteod. Keegi pole seal kuulnud Ukraina näljagenotsiidist, Poola massimõrvadest ega Baltikumi küüditamistest.

Väga lennuka fantaasiaga paistavad silma USA imperialistid. Enne 11. septembri õhurünnakut rääkis Donald Rumsfeld avalikult, et terroristide liider Osama bin Laden omab Afganistanis salajasi kosmosebaase, kust ta valmistub saatma orbiidile tuumarelvi. Peale rünnakut New Yorgi tornidele heideti vana vabandus invasiooniks kõrvale, kuna oli leitud uus ja parem. Talibani kosmosebaasid on senimaani leidmata. Ka Iraagi massihävitusrelvi otsiti innukalt, kuni see oli vajalik oma agressiooni õigustamiseks. Peale Husseini kukutamist ja territooriumi anastamist pole Iraagi tuumarelvadest enam midagi kuulda olnud, nüüd otsitakse neid juba Iraanist. Tasub ka märkida, et enne NATO invasiooni Liibüasse loeti selles riigis kodu omamist inimõiguseks ning elekter ja tervishoid olid tasuta. Mis kõige olulisem - laenud olid Liibüas vastavalt seadusele intressivabad ja keskpank kuulus riigile. Siia ongi koer maetud - Liibüa oli ülemaailmsest kapitalismimasinavärgist sõltumatu ja vaba riik. See tuli hävitada.

Loosungeid "inimõigused" ja "genotsiid" kasutatakse tänapäeval labaste ettekäänetena võõrastesse riikidesse tungimisel, milleks varasematel aegadel olid "jumala sõna" ja "paganlus". Ameerika õilsad demokraatiapreestrid on teiste rahvaste peale näpuga viibutamise juures väga kiiresti unustanud selle, et inimkonna ajaloo suurima genotsiidi panid toime nemad. Erinevatel andmetel tapeti Ameerika koloniseerimise käigus kuni sada miljonit indiaanlast, ellujäänutelt võõrandati 95% territooriumist. Suurem osa nendest massimõrvadest toimus alles 19. sajandil ning nendest võib lugeda Dee Browni raamatust "Mata mu süda Wounded Knees", mis on Omar Volmeri tõlkes ka eesti keeles ilmunud. Need inimesed on siiamaani rehabiliteerimata ja nende järeltulijad elavad reservaatides ning seda riigis, mis nimetab ennast demokraatia hälliks. See osa maailmast, kus koolis usuõpetuse kõrval ka ajalugu õpetatakse, teab muuseas, et demokraatia häll oli siiski Vana-Kreekas ja seda süsteemi rakendati ka muistses Rooma Vabariigis.

Kõige suurem vale on moodne demokraatia.

Demokraatlik ideoloogia pole kaugeltki nii ideaalne ja lollikindel, kui meile seda pähe on taotud, selles leidub mitu suurt ja parandamatut mõra. Esiteks võib iga inimene eksida ja samamoodi võib eksida ka enamus. Eriti tõenäoline on see muuseas, kui oled sunnitud elama karja lollpeade keskel. Enamuse arvamus ei ole mingi püha tõde, seda on propaganda, meelitamise ja hirmutamise abil lihtne mõjutada. Samuti on lolle alati olnud rohkem kui tarku, kas see muudab lolluse tarkusest tõesemaks? Soome keskkonnafilosoof Pentti Linkola on avaldanud arvamust, et iga diktatuur oleks funktsionaalsem ja inimkonnale kasulikum kui moodne demokraatia, kuna ei saa olla olemas diktaatorit, kes näitaks üles nii palju idiootlikkust kui rahva enamus.

Teiseks - vähemuse vabadust ja õigusi piiratakse enamuse huvides. Ehkki demokraatlikku võltsmoraali levitav õpetus jutlustab meile sõnavabadusest, mõttevabadusest ja kõiksugustest muudest vabadustest, puudub ka tänapäeva ühiskonnas üks oluline vabadus - õigus arvata diametraalselt teisiti. Fakt, et teisitiarvajaid on vähem, ei muuda nende seisukohti vääraks. Giordano Bruno ja Galileo Galilei aegsete dogmaatikute enamus oli veendunud, et nemad teavad tõde ja teisitimõtlejatest vähemus eksib. Kas ikka eksis? Ka punase terrori algatajad olid "enamlased", kes moodustasid kommunistlikus nõukogus enamuse - demokraatlikus mõttes oli kõik korrektne. Kas see õigustab nende veretegusid?

Kolmandaks ei ole kaasaegne demokraatia praktikas mingi demokraatia, vaid hoopis röövkapitalismi teeniv bürokraatia. See on võimurite leiutatud geniaalne süsteem, milles neil on õnnestunud vabaneda häirivast kohustusest millegi eest vastutada, kuna otsustus- ja vastutusõigus on jaotatud nii suure hulga inimeste vahel, et neid pole kunagi võimalik korraga kätte saada. Isegi kui oleks, ei jõuaks nad kunagi kokkuleppele. Asja mõte seisnebki selles, et seni kui kogu see demokraatlik-bürokraatlik biomass ringi sebib ja omavahel vaidleb, kühveldavad korrumpeerunud poliitikud ja ahned kurjategijad raha oma taskutesse. Nii jäävadki rahvale vaid töö ja võlad ning lisaks nende endi võlgadele ka suurekaliibrilist kurjategijate omad, mida libekeelsed poliitikud neilt lubaduste ja hirmutamisega välja pitsitavad.

Tänapäeva korrumpeerunud ja bürokraatlikul demokraatial pole rahva võimuga enam ammu midagi pistmist. Täpselt nagu kristlike impeeriumide filosoofia puhul erinesid patsifistlik teooria ning verine praktika üksteisest nagu öö ja päev, on võimuritel ka näiliselt õilsa ning võrdsust ülistava demokraatliku süsteemi varjus mugav tegutseda. Vene kultuskirjanik Viktor Pelevin ütleb aga, et demokraatia on rahva lollitamine ja uusimperialismi alustala. Oma raamatus "Generatsioon P" kirjeldab ta kaasaegset Venemaad kui maailma, mida juhib reklaamifirma ja kõik poliitikud, keda televisioon näitab, on 3D arvutianimatsioonid. Nende animeerimisega tegeleb iga päev suur hulk arvutigraafikuid, samal ajal kui reklaamifirma bossid suurte džiipidega ringi kihutavad ja kokaiiniga ülepuistatud vaipadel aelevad. Võibolla polegi see groteskne kujutluspilt reaalsusest kuigi kaugel.

Tänapäeva maailma kontrollib röövkapitalistlik finantsimperialism.

Kaasaegne läbinisti mäda ja ussitanud suurkapitalism seisneb õieti selles, et jagatakse midagi, mis on juba ammu ära tarvitatud. Kogu tänapäevane majandus näib seisnevat riikide ja rahanduskorporatsioonide omavahelises laenude ostmises ja müümises. Asja mõte on loomulikult selles, et ehkki mant on suuremalt jaolt juba otsas, käib äri edasi ja intressid tiksuvad. Töömees aga orjab surmani ja maksab kõik kinni.

Kui vaadata vähegi kaine pilguga praegu maailmas toimuvale, siis on selge, et toimub konkreetne ja mastaapne röövimine päise päeva ajal ja seda põhjendatakse niivõrd jultunud näkkuvaletamisega, et inimesed jäävadki uskuma. Nobeli preemia pälvinud majandusteadlane Joseph Stiglitz ütleb otse välja, et majanduskriisi järgselt on maksumaksja raha suures mastaabis kasutatud erapankade abistamiseks ning kriisi lahendamist reguleerivad samad isikud, kes omal ajal krahhi ette ei näinud või koguni selle tekitasid. Samu vanu poliitikasuundi viiakse ellu isegi jõulisemalt kui varem. Ka kuulus vene maletaja ning opositsionäär Garri Kasparov on ühes oma intervjuus öelnud, et tema arvates on globaalne majandusmudel omadega mülkas. Vabaturgu peaks reguleerima "nähtamatu käsi", kuid praegu teeb seda riikide karvane käsi, suurpanku päästetakse maksumaksja rahaga ja meid hirmutatakse, et kui neil ei lähe hästi, on tulemas üleilmne katastroof. Samal ajal pole kosmose-uuringutes või näiteks keskkonnakaitses midagi fundamentaalselt uut saavutatud, kuna kogu ressurss läheb finantssektori arendamisele.

Mulle meenub käesolevas olukorras see anekdoot, kus päkapikk lubas mehele tahapanemise eest kõik kaotatud rahad ja majad tagasi anda. Noh, nagu praegu umbes pankurid ja poliitikud meile lubavad. Ja kui siis mees imestas, et miks päkapikk tagant raiudes vaikselt itsitab, vastas päkapikk: "Ise nii suur mees, aga ikka usub veel päkapikke!" Hämmastavalt paljud usuvad lisaks jõuluvanale ja päkapikkudele ikka veel ka seda "finantssüsteemi stabiilsuse tagamise vajadust", mille nimel neilt seitse nahka kooritakse. Pangad on tegelikult kogu majandusringluse kõige lihtsamini asendatavad ettevõtted, kuna tegemist on pelgalt virtuaalväärtuseid tekitavate majandussubjektidega. Kui pank on teinud oma valikutes vigu, mis on viinud ta pankrotini, siis peab see pank minema pankrotti nagu iga muu kommertsettevõte ja elu läheb edasi. Samas on reaalseid väärtusi tootva põllumajanduse või tööstusinfrastruktuuri likvideerimine seotud pöördumatute kahjudega, aga just seda praegu "finantssüsteemi stabiilsuse tagamise" nimel tehakse. Rahvusvaheliste majanduskurjategijate eestvedamisel kanaliseeritakse reaalmajanduslikust tootmisest raha julmalt mitte mingeid paranemislootusi omavasse finantssüsteemi. Erapankade päästmise nimel ohverdatakse praktiliselt terveid riike, ka Eesti peab teiste hulgas tagama raha tuulde loopinud Kreeka võlaintresside tasumist korrumpeerunud finantsasutustele. Kokkuvõttes ongi suurpankade ja nendega kokku mängivate poliitikute läbinähtav strateegia kõik reaalmajanduslikud sektorid ressurssidest tühjaks tõmmata. Kui ükskord, peale totaalset kriisi, kõik uuesti jalgu alla hakkavad ajama, on pangad ainsad, kes on ellu jäänud. Nii saavad nad hakata uuesti alustavatele reaalmajanduslikele ettevõtetele raha laenama ja kõik algab otsast.

Globaalsele ülekohtule on võimalik vastu astuda.

Inimkonna kannatlikkus ja tolerantsus röövkapitalismi vastu on hämmastav, ent siiski on üksikuid, kes hakkavad vastu. Tähelepanelik meediatarbija on märganud, et millegipärast kadus Islandi riigi pankroti teema, millest 2008. aastal kõik ajalehed pasundasid, mingil hetkel sootuks ametlike uudistekanalite teadetest. Miks? Aga sellepärast, et Islandi valitsus otsustas lähtuda oma inimeste, mitte turgude vajadustest, hakkas IMFile vastu ja ei nõustunud oma rahvast võlaorjusesse müüma. Loomulikult ei tohi ju sellist asja avalikult kuulutada, muidu võib see levitada mässumõtteid ka mujal. Island oli nimelt jõudnud seisu, kus selleks, et tasuda riigivõlg, pidanuks iga islandlane maksma 100 eurot iga kuu 15 aasta vältel. 2010. aasta märtsis toimus aga referendum, millel 93% islandlastest hääletas võla tasumise vastu. Islandi riik keeldus võlgu maksmast ja marus kodanikkonna toetusel algatas valitsus kriminaaluurimise leidmaks süüdlased finantskriisi tekitamises, nüüd ähvardab kriminaalsüüdistus ligi 200 inimest, sealhulgas kolme endise suurpanga tippjuhte. Esimese poliitikuna, kes on oma väidetava rolli eest 2008. a puhkenud finantskriisis saanud kriminaalsüüdistuse, astub kohtu ette Islandi endine peaminister Geir Haarde. Islandilt on nii mõndagi õppida, samuti peaksime meie vaatama kriitilisema pilguga oma poliitikute viimase aja tegemistele, mis ei lähe enam ammu kokku põhiseadusega ja lõhnavad juba väga riigireetmise järele.