Inimlik headus on ekslik ja lühinägelik ning inimese poolt sünnitatud kurjus ei saa maailmast iial otsa, ehkki eesmärgid on meil kõikidel alati head. Kristuse õpetus oli oma olemuselt anarhistlik utoopia, suunatud otseselt Rooma imperialismi vastu, üldises mõttes igasuguse inimliku ülemvõimu vastu. Ometi sai sellest tuhandeks aastaks imperialismi ning vägivaldse usupoliitika alustala ning viimase pooleteise tuhande aasta jooksul on Kristuse nimel tapetud rohkem inimesi kui kellegi teise nimel kunagi varem või hiljem. Isegi Hitleri natsisõdalaste rihmapannaldel seisid kõikelunastavad sõnad: "Gott mit uns".

Enamus revolutsioone lõpeb uue impeeriumi loomisega.

Juhtumeid, kus anarhistlik õpetus pöördub omaenese loodud põhiväärtuste vastu, on ajaloos esinenud palju. Näidetena võib tuua kasvõi Prantsuse revolutsioonist võrsunud Napoleoni impeeriumi või kommunismi võidukäiku 20. sajandi Venemaal. Lenini absoluutse võrdsuse ilusastest ideedest kasvas viimasel juhul välja võigas monstrumimpeerium punaimperaatorite, orjalaagrite ja sundkultustega, mida algne idee küll ette ei näinud. See maailm oma grotesksuses oleks olnud koomiline, kui ta ei nõretaks veel praegugi miljonite süütute inimeste verest.

Läbi aegade kõige verisem on aga olnud kristlike impeeriumide ajalugu. Ometi oli Kristus omal ajal just nimelt imperialismivastane dissident ja poliitiline kurjategija, kes mõisteti surma põhjusel, et ta õõnestas kaasaegse võimu alustalasid. Omas ajastus pidi ta olema võimas anarhiaikoon, sest propageeris seisuste kaotamist ja eraomandi laialijaotamist. Kristus ei soovinud, et tema eest võideldakse ja pani isegi ühele vaenlasele maharaiutud kõrva tagasi. Ometi on viimase pooleteise tuhande aasta jooksul tapetud tema nimel rohkem inimesi kui kellegi teise nimel kunagi varem või hiljem.

Kiriklik misjon ehk usuline pööramine on kultuuriline vägivald, mis vähendab elu mitmekesisust - see on lubamatu vaimne ülekohus, mida on läbi ajaloo saatnud veresaunad ja piinamised.

Kirikul õnnestus hoida vaba ja iseseisvat mõtlemist verise terrori abil kindlalt riivi taga ning kindlustada oma võimupositsioon sajanditeks. Keskaegsed mungaordud ei kohkunud tagasi vägivalla kasutamise ees "ketserlike" ideede vastu võitlemisel, süütuid ohvreid piinati massiliselt ja põletati elusalt tuleriitadel. 16. sajandi alguses alanud protestantlik reformatsioon tõi küll kaasa verised ususõjad ning mitmete kirikute ning koguni riikide järkjärgulise väljalibisemise Rooma paavsti võimuhaardest. Siiski hukati veel 17. sajandil tolleaegne tippteadlane Giordano Bruno selle eest, et ta väitis nagu pöörleks maa ümber päikese, mitte vastupidi, ja et "universum on lõputu ning tähed on kaugel asuvad võõrad päikesed". See mees oli oma ajast vaid õige pisut ees ja see maksis talle elu. Alles 18. sajandil võttis Saksa filosoof Immanuel Kant teoloogiast läbiimbunud metafüüsika lõplikult kriitilise vaatluse alla ning seda võib pidada kiriklikest dogmadest vabanenud mõtlemise alguseks kaasaegses teaduses ja filosoofias.

Jumal teab, et mul pole temaga ühtegi kana kitkuda, kuid mul on piisavalt analüüsimisvõimet mõistmaks, et kirikutel on Jumalaga sama palju pistmist kui ükskõik millisel teisel kasumlike eesmärkidega kaubandusketil. Kõik nad püüavad monopoliseerida odavat ja võimuritele kasulikku süsteemi ning konkurentsi läbi kvaliteeti tõstvaid ja valikuid rikastavaid alternatiive välja tõrjuda. Kirik on lisaks sellele läbi aegade juhindunud ideest, et eesmärk pühitseb abinõu. Selle nimel on varastatud, vägistatud, piinatud ja tapetud. Pole ühtegi Kristuse õpetussõna, mille vastu kirik oma verejanulikus kasuahnuses poleks eksinud. Milles peitub kiriklike institutsioonide side Jumalaga, on jäänud mulle täielikult arusaamatuks.

"Hea mees, kes valib jumalatest üheainsa välja, parem veel kes suretab kõik ülejäänud välja."

Üle seitsmesaja aasta kristlikku okupatsiooni pole meile kahjuks midagi õpetanud, kirikute aktiivne misjonitöö kestab meie riigis takistamatult edasi ka tänapäeval. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb: "Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole." Ometi on Eesti Vabariik ennast üldsuse ees esitlenud kristlike eluväärtuste kandjana. Pühade ajal kummardavad kõik meie riigipead hardalt juutide kõrbejumalat, samal ajal kui muistsed hiiemäed, nagu näiteks Paluküla ja Maardu, songitakse ekskavaatoritega läbi ning pühad puud raiutakse maha.

2004. aastal muudeti riigikogus Kirikute ja koguduste seadust selliselt, et maausuliste ja taarausuliste ühenduste seaduslikku tegutsemist ähvardas sundlõpetamine. Peale pikka ja vaevalist võitlust ning lugematuid avaldusi õiguskantslerile diskrimineerimise alla sattunud usuühenduste poolt, muudeti see seadus siiski uuesti ümber. 2012. aastal toetab Eesti Vabariik, milles ametlikult "riigikirikut ei ole", erinevaid kristlikke asutusi otsetoetustega 1 031 512 euro ulatuses. Kaitseväes sunnitakse poisse kirikus käima ja psühholoogi ametikohuseid täidavad nende jaoks kaplanid, kes on kristliku usutunnituse esindajad. Usundiõpetuse koolidesse viimine tõuseb ikka ja jälle päevakorda, kui aga vaadata selle "usundiõpetuse" programmi, siis on tegemist vana hea "usuõpetusega", mis koosneb 99% ulatuses kristliku taustaga materjalidest.

Samal ajal kui kirikute iga-aastased riiklikud toetused ületavad miljon eurot, saab meie Looduslike pühapaikade arengukava vaid naeruväärsed 6391 eurot ning hiied on lageraiete ja maaparandustööde ees täielikult kaitsetud. 2012. aasta Maardu Hiiemetsa kaitsmise arutelul ütles muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu, et nende amet tegeleb eranditult inimeste tehtud esemete ja nende jälgede kaitsmisega. Vaimse pärandi, puude ja teiste Loodusobjektide kaitsmisega nad ei tegele ja ei hakkagi tegelema. Maausk kui põlisrahvusliku religiooni elav vorm ei oma Eesti Vabariigi silmis mitte mingit väärtust. Nagu möönab maausuliste juht Ahto Kaasik, ei suuda meie riik arvestada kohaliku kultuuri omapärasid ning ei soovi neid kaitsta.

Kirik ei ole oma kuritegusid kahetsenud ega enda poolt levitatud õpetust valeks tunnistanud, ometi on ikka veel tegemist legaalse usundiga.

Peaminister Andrus Ansip on öelnud: "Totalitaarsete režiimide kuriteod on aegumatud ja Eesti on need ka üheselt hukka mõistnud." Tekib küsimus, et kui sellised kuriteod on aegumatud, siis miks meie valitsus mõistab hukka juute tapnud natsiideoloogia, kuid ei mõista mitte hukka balti ristisõdade ja kohalike nõiaprotsesside korraldajaid, kes tapsid eestlasi? Miks saavad kristlikud organisatsioonid igal aastal riigieelarvest miljonitesse eurodesse ulatuvaid summasid oma verise ja räpase ajalooga ideoloogiate levitamiseks?

Meie ühiskonna võltsmoraali iseloomustab ilmekalt see, et kui natsisümboolika on keelatud ja pähh, siis kirikusümboolika on täiesti legaalne ja kristlik propaganda lubatud. Stalin ja Hitler ei suudaks ka kõikide oma mõrvadega üheskoos konkureerida selle üle tuhande aasta kestnud vägistamise ja tapmisega, mida viis läbi katoliku kirik ristisõdade, inkvisitsiooni ja konkista käigus. Ka meie aja kristlus pole vähem sallimatu ning vägivaldne kui ajalooline, selle tegusid katab vaid võltsdemokraatia paks silmakirjakoorik. Piisab vihjest, et tänapäeval väga agressiivselt väljaspool oma territooriumi sõdivates Ameerika Ühendriikides on suurem jagu inimesi sügavalt usklikud.

Kirik pole oma jaburatest väärtushinnangutest aja jooksul sammugi taganenud ja võitleb ägedalt kõikide Loodussäästlike ning tolerantsete mõtteviiside vastu. Muuhulgas hoiatab kaasaegne kardinal Giacomo Biffi inimkonda, et antikristust iseloomustab tema võitlus rahu ja Looduskaitse eest, mis soodustavat paganlust ja takistavat inimhingede päästmist. Vastandina rohelistele ketseritele esindab kirik selle asjamehe arvates absoluutseid väärtusi nagu vooruslikkus, tõde ja ilu. Kõikidel kolmel nimetatud väärtusel puudub minu arvates igasugune absoluutsus - Loodusseadused ei tunne sellist mõistet nagu vooruslikkus, tõde on meil alati olnud müüdav ning ilu on teatavasti vaataja silmades. Kirikuisade armetu klähvimise põhjal rohelise mõtteviisi vastu võiks arvata, et Vatikanis peljatakse Maaema kättemaksu. Kes teab - äkki on ka põhjust...