Kurjus sünnitab kurjust, ehkki eesmärgid on kõikidel head. Heas usus toime pandud tegu võib meie endi või meie heatahtlikkuse sihtmägi vastu pöörduda põhjusel, et me ei suuda näha kõiki seaoseid ja ahelrektsioone, mida see endaga kaasa toob. Inimlik headus on ekslik - sooviti head, aga välja tuli nagu alati.

Kristuse õpetus oli oma olemuselt anarhistlik utoopia, suunatud otseselt Rooma imperialismi vastu, üldises mõttes igasuguse inimliku ülemvõimu vastu.

Juhtumeid, kus anarhistlik õpetus pöördub omaenese loodud põhiväärtuste vastu, on esinenud palju. Kristus oli dissident ja poliitiline kurjategija, kes mõisteti surma põhjusel, et ta õõnestas kaasaegse võimu alustalasid. Omas ajastus pidi ta olema võimas anarhiaikoon, ta propageeris seisuste kaotamist ja eraomandi laialijaotamist. Kristus ei soovinud, et tema eest võideldakse ja pani isegi ühele vaenlasele maharaiutud kõrva tagasi. Ometi sai tema õpetusest tuhandeks aastaks kristliku imperialismi alustala.

Üle seitsmesaja aasta kristlikku okupatsiooni pole meile midagi õpetanud, kirikute aktiivne misjonitöö kestab meie riigis edasi ka tänapäeval.

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb: "Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole." Ometi on Eesti Vabariik ennast üldsuse ees esitlenud kristlike eluväärtuste kandjana. Ta toetab igal aastal kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvate otsetoetustega kirikute tegevust. Eesti sõjaväes sunnitakse poisse pühade ajal kirikus käima ja psühholoogi ametikohuseid täidavad kaplanid, kes on kristliku usutunnituse esindajad. Uusundiõpetuse koolidesse viimine tõuseb ikka ja jälle päevakorda, kui aga vaadata selle "usundiõpetuse" programmi, siis on tegemist vana hea "usuõpetusega", mis koosneb 99% ulatuses kristliku taustaga materjalidest.

Ajalooliste pühapaikade toetuseks ei maksa riik sentigi, need ei ole mitte mingi kaitse all, muistsed hiiemäed songitakse ekskavaatoritega läbi. 2004. aastal muudeti riigikogus Kirikute ja koguduste seadust, mille järgi maausuliste ja taarausuliste ühenduste seaduslikku tegutsemist ähvardas sundlõpetamine. Peale pikka ja vaevalist võitlust ning lugematuid avaldusi õiguskantslerile diskrimineerimise alla sattunud usuühenduste poolt, muudeti see seadus siiski uuesti ümber.

"Hea mees, kes valib jumalatest üheainsa välja, parem veel kes suretab kõik ülejäänud välja."

Misjon ehk usuline pööramine on kultuuriline vägivald, mis vähendab elu mitmekesisust. See on lubamatu vaimne ülekohus, mida läbi ajaloo on saatnud veresaunad ja piinamine. Tänapäeva ühiskonna võltsmoraali iseloomustab see, et kui natsisümboolika on keelatud ja pähh, siis krikusümboolika on täiesti legaalne ja kristlik propaganda lubatud. Stalin ja Hitler ei suudaks ka kõigi oma mõrvadega üheskoos konkureerida selle üle tuhande aasta kestnud vägistamise ja tapmisega, mida viis läbi katoliku kirik ristisõdade, inkvisitsiooni ja konkista käigus.

Kirik ei ole oma kuritegusid kahetsenud ega enda poolt levitatud õpetust valeks tunnistanud. Kaasaegne kardinal Giacomo Biffi hoiatab inimkonda, et antikristust iseloomustab tema võitlus rahu ja looduskaitse eest, mis soodustavat paganlust ja takistavat inimhingede päästmist. Vastandina rohelistele ketseritele esindab kirik selle asjamehe arvates absoluutseid väärtuis nagu vooruslikkus, tõde ja ilu. Kõlab nagu peljataks Vatikanis Maaema kättemaksu ja kes teab, äkki on ka põhjust...