Hea ja kurja eristamine on inimesele palju häda kaela toonud. Piibli väitel sai see lugu alguse keelatud ainete söömisest paradiisiaia noorte pättide poolt, kes tahtsid rohkem teada saada. Paraku jäid noorukid vahele ja küüditati järgnenud repressioonide käigus kaugematele ning viletsamatele jahimaadele. Metsikus ja vaenulikus Looduses oli neil küllalt võimalusi headuse ning kurjuse vahekorda täpsemalt tundma õppida. Ometi pole nad senimaani sellest asjast õiget sotti saanud.

Arusaamatused viisid uue kultuse sünnini.

Kogu paradiisist väljaheitmise lugu šokeeris ilmselgelt süütuid Looduslapsi sügavalt. Nad otsustasid edaspidi olla head ja elada Taevaisale meelepärast elu. Headus nimetati Jumalaks, kurjus Saatanaks. Julmal ja metsikul Loodusel olid aga omad seadused ning väärtushinnangud, mis ei hoolinud kuigi palju endiste paradiisihipide poolt talle külge kleebitud mustadest ning valgetest siltidest. Ehkki nüüd tundus kõik olevat selge, jäi paradiis inimlastele endiselt kättesaamatusse kaugusesse - selle väraval seisis leegitseva mõõgaga jõhkard, kes polnud headusest midagi kuulnud.

Kus tehti siis viga? Paraku peitub elu saladus mitte headuse ja kurjuse teineteisest eraldamises, vaid hoopis nende tasakaalus - valguse ja pimeduse vahel liikuvas kogu elu toitvas energias. Ühe või teise pooluse kadumisel lakkaks maailm eksisteerimast, energial ei oleks siis Ilmaruumis kuhugi liikuda. Ühest või teisest poolusest kultuse tegemine viib meid täiuslikkusele lähemale ainult seni, kuni oleme ületanud kaalutelje, misjärel hakkavad toimima vastupidised seadused. Paradiisiinimesed ei mõistnud, et hea ja kurja eristamine on Taevaisa käes nagu ükskordüks - lihtne oskus teha vahet mustal ja valgel. Valguse ning varju kontrastist tekib pilt, millel võib olla tähendus ja sisu. Põhjendusega, et meile must värv ei meeldi, oleks rumal kuulutada ainsaks õigeks kunstiteoseks valge leht. Rääkimata sellest, et maailmas on peale musta ja valge veel olemas värvid. Küsimus ei olnud üldse headuses või kurjuses, vanamees oli lihtsalt tige, kuna noored jobud olid näppinud tema tööriistu.

Headus ja kurjus moodustavad ühtse terviku.

Headuse personifitseerimisel Jumalaks oli Saatana sünd paratamatu ja Piiblist võime lugeda, kuidas Taevaisa oma loometöö kõrghetkedel Luciferi valmis nokitseb. Absoluutse väärtuse loomisel luuakse tahes või tahtmata sellele ka vastaspoolus. Füüsikas nimetatakse energia koondumist ühelt poolt survestatud objekti vastasküljele antipoodpunkti tekkimiseks. Lucifer on seega Jumala antipood. Kõiksuse Loojal oli vaja, et tal oleks vastasmängija, kellele üle Ilmaruumi avaruste palli loopida ja kes suudaks ka vääriliselt vastu visata. Muidu jääks aeg seisma, maailm lakkaks pöörlemast ja elu sureks välja. Lucifer sai kõige ilusam, kõige targem ja kõige tugevam kõikidest olenditest, mäng läks käima ja kestab täiel hool tänini.

Headust ja kurjust vastandavad teineteisele peamiselt just sotsiaalse võimurluse ja imperialismihimura taustaga monoteistlikud usundid nagu näiteks kristlus ja islam. Mustvalge ning kompromissitu maailmapilt on hästi sobiv rahvamassidele käskude, keeldude ja karistuste jagamiseks. Samas on nendele usunditele omased väga äärmuslikud topeltstandardid - seaduste jagajad ise seisavad kõikidest oma seadustest kõrgemal ning tapmine ja piinamine "tõelise usu" nimel on nende jaoks õigustatud. Paljud avarama ilmavaatega usundid püüavad pigem hoiduda ilmanähtustele ühepoolselt kiitvate või hukkamõistvate hinnangute andmisest ning hea ja kurja lõplikust lahutamisest. Nende eesmärk on pigem vaadelda maailma terviklikku eksistentsi valguse ja pimeduse igaveses ringkäigus, headuse ja kurjuse harmoonilises põimumises. Peale päeva tuleb alati öö, me kõik sünnime ja sureme, jookseme ja magame, armastame ja vihkame. Selleks, et mõista head, peame olema näinud kurja, et hinnata väärtusi, peame olema kogenud kannatusi.

Headus ja kurjus pole kunagi absoluutsed.

Inimlik headus võib oma lühinägelikkuses olla väga ekslik - sooviti head, aga välja tuli nagu alati. Ka kõige paremas usus toime pandud tegu võib meie endi või meie heatahtlikkuse sihtmärgi vastu pöörduda põhjusel, et me ei suuda näha ja hinnata kõiki seoseid ning ahelrektsioone, mida see endaga kaasa toob. Nii tehakse heas usus palju kurja ning teisalt võivad vägivaldsed ning ebameeldivad sündmused oma puhastava toime tõttu sageli luua soodsaid tingimusi uuteks ning positiivseteks arenguteks.

Headus ja kurjus pole kunagi absoluutsed, vaid on alati seotud kellegi isikliku hinnanguga. Ühe õnn on tihti teise õnnetus ja keegi ei tee kunagi kurja lihtsalt niisama, üksinda ja väljaspool igasugust konteksti. Kurja tehakse konkreetselt kellelegi teisele ja tavaliselt on tegijal selleks ka mingi põhjus. Selleks võib olla pahatahtlikkus, kuid sageli on peamiseks põhjuseks hoopis arusaamatus. Inimeste head ja kurjad teod pole muud, kui konkreetsetes olukordades tekkivad energialiikumised, millele antud olukorras osalevad tegelased annavad oma subjektiivseid hinnanguid. Tegude headeks ja halbadeks lahutamine eeldab, et me valime konkreetses konfliktis poole, kellele me anname õiguse, mõistes teise poole teod ja motiivid hukka. Nii näiteks muutuvad ühe poole vägivallateod meile aktsepteeritavate motiivide tõttu vabandatavaks, teise poole omad aga kuritegudeks. Samuti erinevad meie hindamiskriteeriumid selles, millist käitumist me ühelt või teiselt subjektilt ootame. Me ei saa ju kuidagi võrrelda head vanaema, kes küpsetab meile häid pannkooke, hea sõduriga, kes kaitseb meid pahatahtlike vaenlaste eest, neid tule ja tinaga vereplögaks rappides. Mõlemat laadi "headus" on meile vajalik, ehkki nende ainus ühine omadus on see, et mõlemad tegijad on meie vastu sõbralikud ja asuvad meiega samal poolel. See ongi headuse ja kurjuse tegelik vahe - üks on meie poolt, teine meie vastu. Sisuliselt võivad nad aga olla üks ja seesama.

Kurjus on Loodusjõud, kuid pahatahtlikkus on inimlik iseloomuomadus.

Kui headus ja kurjus on oma ulatuselt, tekkepõhjustelt ja seostelt inimesele hoomamatud Looduslikud nähtused, samuti nagu valgus ja pimedus või elu ja surm, siis heasoovlikkus ja pahatahtlikkus on täiesti käegakatsutavad ja mõõdetavad inimlikud iseloomuomadused. Samuti on õiglus ja ausus täiesti reaalsed väärtused ning kui ilmas peaks tõesti olema olemas asju, mida võib nimetada patuks, siis on nendeks ahnus, ebaõiglus ja kahe esimese õigustamiseks välja mõeldud valed. Õiglustunne ja teise elusolendi austamine peaksid kuuluma mõtleva olendi ilmavaate juurde, ükskõik kui subjektiivselt head või kurjad tema mõtted ja kavatsused on. Isegi paadunud röövel ei peaks kiskuma endast nõrgema ja näljasema käest tema viimast leivapalukest, juhul kui tema enda ellujäämine sellest ei sõltu.

Kristlik käsuõpetus lahutab küll headuse kurjusest, käsib, keelab ja karistab, kuid samal ajal ei ole nendel korraldustel midagi pistmist õiglusega. Põhjus on lihtne - õiglust oleks kohtus raske hinnata. Tapmine ja varastamine, mida kristlikud käsud keelavad, on küll kõrvalseisja jaoks üheselt fikseeritavad ja seega hõlpsasti karistatavad, kuid õiglusega pole neil midagi pistmist. Sellise käsu kehtestajad soovivad vaid, et tapmise privileeg ja õigus kuuluksid ainuüksi neile. Nii tapmine kui varastamine võivad tegelikkuses olla õigustatud paljude erinevate motiividega ning üks mõjukaim nende hulgas on vastaspoole talumatult ebaõiglased teod. Ebaõiglase teo toimepanek seevastu ei ole kõrvaltvaataja poolt üheselt määratletav ning sõltub paljuski kõikide asjaosaliste väärtushinnangutest. Kui tegemist on tapmisega, on ilmselgelt näha, kas ohver on surnud või mitte. Keegi ei saa aga öelda, kust maalt täpselt ning igal juhul läheb ebaõigluse ja õigluse piir. Iga inimene peab seda ise tunnetama ja kaaluma ning otsus, mille ta teeb, näitab teistele, kes ta tegelikult on.

Üldiselt pole ükski asi iseenesest hea ega halb, kõik seisneb tasakaalu leidmises ohtlike äärmuste vahel. Põrgu ja taevas on mõlemad maa peal olemas ning tihti ei saa valida, kummasse sa satud. Tähtis on jääda inimeseks ning säilitada mõõdukus ja õiglustunne. Maailm on meeletult pöörlev, tukslev, lainetav ja põimuv vormitu mass, mis meile vastu voogab ja mille voolus me peame õppima ujuma. Läbi õhu vuhisev kivi soovib meile kurja vaid senikaua, kuni ta lendab meie suunas - targem on mitte ette jääda.