Hea ja kurja eristamine on inimesele palju jama kaela toonud. Piibli väitel sai see lugu alguse keelatud ainete söömisega paradiisiaias noorte pättide poolt, kes tahtsid rohkem teada. Paraku jäid nad aga vahele. Järgnesid repressioonid ja noorukid küüditati kaugematele ning viletsamatele jahimaadele. Metsikus ning vaenulikus looduses oli neil headuse ja kurjuse vahekorda küllalt võimalust täpsemalt tundma õppida.
Kogu paradiisist väljaheitmise lugu ilmselgelt okeeris süütuid looduslapsi.
Nad said asjast valesti aru ja tegid sellest omaette kultuse. Headuse nimetasid nad jumalaks, kurjuse saatanaks. Nad ei mõistnud, et hea ja kurja eristamine on Taevaisa käes sama, mis ükskordüks, lihtne võime eristada musta ja valget. Valguse ning varju kontrastist tekib pilt, millel võib olla tähendus ja sisu. Põhjendusel, et meile must värv ei meeldi, oleks rumal kuulutada ainsaks õigeks kunstiteoseks valge leht. Rääkimata sellest, et maailmas on peale musta ja valge veel olemas värvid. Vanamees oli lihtsalt tige, sest nad olid näppinud tema tööriistu.
Tõsi on see, et elu saladus peitub valguse ja pimeduse tasakaalus, kahe pooluse vahel liikuvas energias.
Hea ja kurja puhul on taas tegemist Ilmaruumi kahepooluselise iseloomu näitega, kuid just sellest punktist vaadelduna ei ole need kaks asja eraldiseisvad, vaid moodustavad terviku. Ainult ühe pooluse olemasolul poleks energial kuhugi liikuda.
Absoluutse väärtuse loomisel luuakse tahes või tahtmata neile ka vastaspoolus. Oma loometöö kõrghetkedel nokitseb Taevaisa valmis Luciferi, et tal oleks vastasmängija, kellele üle Ilmaruumi avaruste palli loopida ja kes suudaks ka vääriliselt vastu visata. Lucifer saab kõige ilusam, kõige targem ja kõige tugevam kõikidest olenditest ning mäng läheb täiega käima.
Vaatamata sellele väga piltlikule seletusele vastandavad kristlased ja teised suurelt osalt sotsiaalse taustaga monoteistlikud usundid, nagu näiteks islam, üht poolust teravalt teisele. Avarama ilmavaatega usundid püüavad pigem hoiduda kiitvate ja hukkamõistvate hinnangute andmisest nähtustele ning hea ja kurja lahutamisest. Nende eesmärk on vaadelda maailma terviklikku eskistentsi valguse ja pimeduse igaveses ringkäigus, headuse ja kurjuse harmoonilises põimumises. Peale päeva tuleb alati öö, me kõik sünnime ja sureme, jookseme ja magame, armastame ja vihkame. Selleks, et mõista head, peame olema näinud kurja, et hinnata väärtusi, peame kogema kannatusi.
Headus ja kurjus on hetkelises olukorras tekkivad energialiikumised, millele situatsioonis osalevad tegelased annavad oma subjektiivseid hinnanguid.
Põrgu ja taevas on mõlemad maapeal olemas ja tihti ei saa valida, kummasse sa satud. Olemas pole aga absoluutset kurjust ega absoluutset headust. Ühe õnn on alati teise õnnetus ja vahel tuleb millestki lahti lasta, et haarata uute väärtuste järele. Maailm on meeletult pöörlev, tukslev, lainetav ja põimuv vormitu mass, mis meile vastu voogab ja mille voolus me peame õppima ujuma. Läbi õhu vuhisev kivi soovib meile kurja vaid senikaua, kuni ta lendab meie suunas, targem on mitte ette jääda.
