Inimese keha ning vaim peavad püsima tasakaalus. Sama avar ja rikkalik kui aineline Ilmaruum ehk kosmos, on inimese vaimne maailm - meie sisekosmos. Algselt tühi ja lõputu, on inimesele antud võimalus täita see oma nägemustega. Meie elu siin ilmas on üürike, kuid see on kõik, mis meile on antud. See on imeline jalutuskäik kosmoses, külaskäik kaunisse ja kummalisse maailma, muinasjutt, mida saab käega katsuda. See on Maaema kingitus inimesele - hetk ajas, siin ja praegu, mateeria ülim kristalliseerumine ainelise ja vaimse maailma piiril. Seda peab hindama vääriliselt.

Vaimud ja inimeste vaimne maailm.

Ennemuiste aeti suurem jagu asju, mida seletada ei osatud, vaimude süüks. See ei tähenda aga põrmugi, nagu oleks vana aja inimese ettekujutuses kõikide nende nähtuste taga seisnud pooleldi läbipaistvad ja õhus hõljuvad koolnud või haldjad, nagu tänapäeva inimene seda sageli ette kujutab. Vaimud olid sündmuste tundmatuks jäänud mõjutajad, seletamatute protsesside põhjustajad, mille füüsikalised omadused ja seosed ainelise maailmaga olid teadmata. Täpselt nagu meie tänapäeval liigitame UFOdeks kõik tundmatud lendavad objektid, ilma et see nende olemust või toimimisviise kuidagi seletaks, nii liigitati kõik tundmatud tegurid ja mõjutajad ennevanasti vaimudeks. Vaimud oli kõik see, mida ei saanud käega katsuda, kuid mille mõju oli ümbritsevas maailmas vaieldamatult tunda. Täpselt samamoodi võib vaimude maailma ehk inimeste vaimsesse maailma liigitada kõik tänapäevased teooriad, mis püüavad rohkem või vähem edukalt seletada asjade ainelist olemasolu ja nendega seotud sündmuste toimimist. Need pole muud, kui inimeste vaimutöö vili - meie vaimsed väärtused, meie mõtetes ja teadmistes elav vaimne maailm.

Vaim tähendabki eelkõige mõtet. Abstraktne mõtlemine ja püüe asju seletada on viinud inimkonna vaimse pärandi kasvuni, filosoofia ning religiooni tekkimiseni. Kui ühest küljest on sellised arengud ühiskonnas pannud inimest maailma enese ümber mõtestama ja lahti seletama ning selle läbi rikastanud uute teadmistega, siis teisest küljest on ta oma ülemäärases fantaasiarikkuses välja mõelnud ka palju lollusi. Mõtetega mängimine ja filosofeerimine on viinud sageli ühepoolsete hinnangute andmiseni, teiste mõttelaadi põhjendamatu hukkamõistmise või enese oma õigustamiseni, usufanatismi ja sellest tingitud äärmusliku vägivaldsuseni. Inimene kipub unustama, et kõik see on tegelikult mäng, et ei religioon, filosoofia ega isegi teadus ei kätke eneses absoluutset tõde, vaid need kõik on meie mõtetes mänglevad fantaasiad, mida me võime pöörata nii üht kui teist pidi, kuidas me parajasti soovime. Just nimelt selles peituvadki meie vaimse mõttemaailma ilu ja võlu, oht ning traagika. Usu ja vaimsete väärtuste nimel on maailmas tohutult palju verd valatud, samuti on seda tehtud materiaalsete väärtuste pärast. Tasakaalu leidmine vaimsuse ja ainelisuse vahel on kriitilise tähtsusega küsimus, ilma oma vaimse maailmata oleme me lihtsalt loomad, sellega liialdades muutume aga deemoniteks.

Keha ja vaim peavad püsima tasakaalus.

Arvutit ei saa kasutada ilma tarkvarata ega tarkvara ilma arvutita. Selleks, et elada oma elu teadlikult ja täisväärtuslikult, peavad inimese vaimne ja aineline maailm püsima tasakaalus. Siiski püüavad mõned inimesed elada ilma esimese olemasolu tunnistamata, mõned seevastu ignoreerivad teist. Mõlemad maailmapildid on väga piiratud ja ühekülgsed, ometi võib leida nii ajaloost kui ka tänapäevasest maailmast suuri süsteeme, mis on üles ehitatud just ühele või teisele äärmusele. Ühed inimesed tapavad teisi ja ennast selleks, et pääseda peale märtrisurma kujuteldavasse paradiisi ning saada omale seitsekümmend neitsit. Teised tallavad vaid oma rahakoti täitmise nimel jalgade alla kasvõi kogu maailma rahvad ning kultuurid.

Kui surm lahutab minu vaimu kehast, pole mind tervikliku ja elava inimesena enam olemas. Kui hingetu keha on laip või zombi, pole ka mingit alust arvata, et kehatu hing võiks omada mingeid inimlikke tunnuseid. Juhul kui mingi osa meie hingest tõesti satub mõnda teise maailma või teise kesta, on paratamatult tegemist uue identiteedi tekkimisega ja järelikult ka hoopis uue isikuga. Meie geenid või isegi doonorelundid võivad elada edasi mõnes teises organismis, näiteks meie lastes. Samuti võivad killukesed meie vaimsest maailmast, meie mõtted ja sõnad, elada edasi teiste inimeste mõtetes ja mälestustes. Ometi ei laiene meie isiklik identiteet üldjuhul nendele inimestele, kes neid killukesi endas kannavad. Elu eksisteerib igaühe jaoks meist vaid hetkelises tegelikkuses, siin ja praegu, just nimelt selles kehas koos nendesinaste mõtetega.

Praktiline teostus ilma kandva ideeta on vähemalt sama mõttetu kui uitmõte ilma praktilise teostuseta. Vahe on selles, et mõtlematult sündinud tegu võib mõnel juhul tekitada rohkemgi kahju kui teostamata jäänud idee. Elavale inimesele on nii keha kui vaimu omamine kohustuslik, ta ei saa kummastki lahti öelda, isegi kui ta seda väga tahaks. Inimesed, kes usulistel põhjustel väärtustavad vaid hauatagust eksistentsi vaimude tasandil, on tänamatud neile kingitud privileegi vastu - omada elu siin ja praegu. Täpselt sama tänamatud on need elustiilid, mis hindavad ainuüksi ainelist heaolu. Keha ja vaim moodustavad ühtse terviku, nad mõlemad on inimese identiteediga lahutamatult seotud ning igaüks elab nendega vaid ühel korral.

Materiaalsete väärtuste nimel oleme valmis müüma oma hinge.

Nii kummaline kui see ka ei ole, on kontrastina läbi ajaloo vohanud usufanaatikute loodud ühiskondadele, mida iseloomustab äärmine võõrdumine Loodusele omasest tasakaalustatud tegelikkusest, tänapäeva tsiviliseeritud maailmas hakanud probleemiks kujunema tegelikkusest võõrdumine materialistliku fanatismi läbi. Ilmselgelt just vastujõuna igasuguste usufundamentalistide hirmutegudele, on ateism ja materialism kuulutatud tänapäeval intelligentse tõelisuse mõõdupuuks. Tõde ja harmoonia ei armasta aga elada äärmustes, vaid tasakaalus. Hetkel kui astutakse üle kaalu kesktelje, muutuvad seni tasakaalustavat jõudu omanud dogmad ise kiiresti olukorda üha enam äärmuslikkuse poole kallutavateks jaburusteks. Kaasaegne materialismikultus ja valitsev turufundamentalism ei ole paraku mõistlikumad keskaegsest usufundamentalismist, kaldudes sellega võrreldes vaid teise äärmusesse.

"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik - põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele - et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust." Nii on kirjutanud Aleksandr Solþenitsõn ja see kehtib paljuski ka kaasaegse ühiskonna kohta. Põhjus, miks teadlik ja vaimselt ning füüsiliselt tasakaalustatud elamine jääb suurele osale inimestele tänapäeval kättesaamatuks, on lihtne. See on tõsiselt ohtlik ja ebamugav, nõudes pingutust ning riskide ja vastutuste võtmist. Enamasti loobutakse oma olemasolu tähenduse mõistmisest ja sellel põhinevast eneseteadlikkusest igapäevaste materiaalsete hüvede nimel. Materiaalset stabiilsust hinnatakse kõrgemalt vaimsetel väärtustel seisvatest põhimõtetest ja mängitakse esimeste vastu odavalt maha. Tööloomal või pangaorjal ei ole sobiv omada ideid ega tahet, need on maha materdatud lapsepõlvest saadik keskkonnas, kus kõige tähtsam on, et sul oleks töö ja kõikide väärtuste mõõdupuuks on raha.

Teadlik elamine pole kerge, lihtsam on vooluga kaasa minna.

On oluline vahe, kas teha midagi kindlatel põhjustel või sellepärast, et kõik teised teevad ja nii on mugav. Kui üldiseks standardiks kuulutatud dogmasid ja kombeid ilma järele mõtlemata tunnustada, eeskujulikult järgida ning üldise vooluga kaasa minna, võib inimene kogu oma elu ära elada, ilma et ta kunagi midagi teadlikult teeks või millestki tegelikult aru saaks. Võib ju minna teatrisse ainult sellepärast, et naabrimees läheb ja naine tahab, olgugi et tüki sisu iseenesest jääb arusaamatuks. Sarnaselt saadud kogemus ei anna meile aga kuigi palju väärtusi. Hoopis rikkama kogemuse saab inimene, kes läheb etendusele selleks, et mõista, mida autor püüab meile öelda ning kuidas lavastaja on selle sõnumi vormistanud. Üks liik inimesi sarnanevad ka oma üldiselt ellusuhtumiselt teatrit külastavate purjus uusrikastega. Nad lähevad etendusele, istuvad saalis, söövad seal, lämisevad kõva häälega, magavad, peeretavad ja kui etendus lõpeb, ehk saabub nende surm, pole neil õrna aimugi, millest lugu jutustas. Teised aga püüavad näha ning mõista suurt pilti, elu ja maailma suurt müsteeriumit. Mis tegelikult toimub? Miks me oleme olemas? Mis on õieti meie elu ja see kummaline maailm meie ümber? Kas kõik siin toimuv on juhuslik?

Nägemust taolistest ilmingutest ühiskonnas annab väga ilmekalt edasi vene kultuskirjanik Viktor Pelevin oma novellis "Erak ja kuusvarvas", mis on valmilikult groteskne allegooria piiratud kujutlusvõime ja väärtushinnangutega ühiskonna väljapääsmatust olelustraagikast. Loo sotsiaalselt aktiivsed, kuid laiemas plaanis väga rumalad tegelased ei tea midagi oma eksistentsi tegelikest eesmärkidest ja on siiralt veendunud, et elu on ilus ning turvaline, kui vaid piisavalt agaralt söödaküna ümber trügida. Kõik see, mida on alati peetud "elu seaduseks" ja "igaviku saladuseks", osutub aga ühel hetkel ootamatult Lunatðarski-nimelise broilerikombinaadi nuumamisliini töörutiiniks ja loo tegelased sellel konveieril elavateks noorkanadeks. Iga päev viib neid sammukese lähemale nende elutsükli verisele lõpule, mille saabumist nad küll ähmaselt aimavad, kuid mille tegelikku tähendust nad ometi ei mõista. Täpselt samamoodi ei tunne ega mõista suurem osa inimesi oma igapäevast elurutiini juhtivaid süsteeme, mis kasutavad neid mutrikeste või patareidena hoopis suuremates masinavärkides. Nad eelistavad elada mugavat ja turvalist elu oma igapäevases olmelises Matrixis, mis neile üldise stabiilsuse huvides silmade ette on mananud. Neil pole õrna aimugi, millega nendelt imetud elujõul töötav masinavärk tõeliselt tegeleb.

Inimese õnn põhineb tema vaimsel seisundil, mitte materiaalsel olukorral.

Inimene peaks teadvustama oma olemasolu ning selle nähtuse erilisust, väärtustama võimalust elada selles imelises maailmas, kuhu ta on sündinud. Mina usun, et kordusetendusi ei toimu ja eriti loll oleks sündida maailma, elada pikk elu ning surra ära, tundmata vähematki huvi selle imelise paiga tegeliku olemuse vastu. Ainult süüa, juua ja tööd rabada, mitte näha tegelikkuse kauneid ja peenekoelisi nüansse, tajuda maailma toimemehhanisme ühtse tervikuna, leida seoseid ning seletusi.

Materiaalse maailma ühekülgne ülistamine ning vaimse Ilmaruumi ignoreerimine on viinud kaasaegse inimese sügavale ahnuse ning hoolimatuse ummikteele. Aineline heaolu ei too kunagi õnne inimkonna õuele, sest materialisti huvitab ainult kehaline rahuldus, õnn seevastu on aga vaimne seisund. Inimese õnn ja rahulolu ei sõltu sellest, mida ja kui palju tal on, vaid sellest, mida ta südames soovib ja kas tal on see olemas. Õnne saavutamiseks pole tähtis mitte omada suuremat televiisorit ja veel ühte autot, saladus peitub oskuses soovida ja oma soovide täitumist tähele panna. Üks ajab terve elu taga maiseid väärtusi, kunagi rahuloluni jõudmata, sest süües kasvab isu, magu venib välja, tekivad pekk ja kõhupuhitus. Ei ole hea olla. Teine võib leida õnne ühes täiuslikus hetkes, osates seda tähele panna ja vastu võtta. Päikeseloojangu ilu, armastatu esimene puudutus, väikese lapse siiras rõõm - kõik need hetked on pärlid, mida pakub meile elu, salapärane nähtus Ilmaruumis, mille on meile kinkinud Maaema.