Enamus religioone on veendunud, et lisaks kehale omab inimene ka hinge ehk vaimu. Keha ja vaim on mõlemad inimese identiteediga lahutamatult seotud. Sama avar kui aineline Ilmaruum ehk kosmos, on vaimne maailm, meie sisekosmos. Tühi ja lõputu, on inimesele antud võimalus täita see oma nägemustega. Mõte - see on meteeria.

Arvutit ei saa kasutada ilma tarkvarata ega tarkvara ilma arvutita.

Keha ja vaim peavad püsima tasakaalus. Mõned inimesed on huvitatud vaid sellest, mis toimub vaimses maailmas ja ei hooli suuremat keha olemasolust. Neid nimetatakse hulludeks. Teised jälle usuvad ainult seda, mida saab käega katsuda ja suhu toppida, need on materjalistid. Mõlemad maailmapildid on väga piiratud ja ühekülgsed. Ometi on materjalistlik ilmavaade ja hinge olemasolu eitamine tänapäeval ideoloogiliselt korrektseks tunnistatud, kuna aga hullud pumbatakse rahusteid täis ja neid hoitakse lukutaga.

On suur vahe, kas teha elus midagi kindla eesmärgiga või sellepärast, et kõik teised teevad ja nii on mugav.

Kui inimene järgib eeskujulikult kõiki kombeid, seadusi ja eeskirju, läheb kaasa üldise vooluga, võib ta kogu oma elu ära elada, ilma et kunagi midagi teadlikult või omast tahtest teeks. Nagu tark ja elukogenud nuumsiga oma haletsusväärses keskkonnas. Ta tunneb hästi oma pisikest ja mugavat latrit ning teab, mis kell lobi tuuakse. Ta on elukogenud - tema teab, kuidas asjad maailmas käivad. Tegelikult on kogu tema tegevus juhitud, suunatud, ettemääratud, see kulgeb kergema vastupanu voolus - sünd-lasteaed-kool-töö-pension-surm. Ta ei tunne iseennast, ta ei tunne oma esivanemaid, ta ei tunne maailma. Ta tunneb vaid süsteemi, mis kasutab teda mutrikesena suures masinavärgis, mille toimimise eesmärk on talle teadmata.

Üks liik inimesi sarnaneb purjus teatrikülastajatega, kes lähevad etendusele, istuvad saali, söövad seal, lämisevad kõva häälega omavahel, magavad, peeretavad ja kui etendus lõpeb, ehk saabub surm, pole neil õrna aimugi, millest lugu jutustas. Materjalisti huvitab ainult kehaline heaolu, tal puudub igasugune huvi maailma olemuse ja inimese vaimse identiteedi vastu.

Teised on need, kes otsivad vaimset tasakaalu, püüavad näha suurt pilti, keda huvitab elu müsteerium. Mina usun, et kordusetendusi ei toimu ja oleks eriti loll sündida ilma, elada pikk elu ning surra ära, tundmata vähematki huvi selle müstilise paiga vastu vastu, kuhu oleme sattunud. Mis see on? Miks me oleme olemas? Kas see kõik on juhuslik? Mis tegelikult toimub? Tajuda maailma ja selle toimemehhanisme ühtse tervikuna, leida seoseid ja seletusi. Paraku on viimast liiki inimesi esimestega võrreldes alati vähem ja seepärast pole pilt, mida nad näevad, tavaliselt kuigi ilus.

Materjaalne heaolu ei too kunagi õnne inimkonna õuele.

Õnne leidmiseks pole tähtis mitte omada suuremat televiisorit ja veel ühte autot. Inimese õnn ja rahulolu ei sõltu peamisel määral sellest, mida ja kui palju tal on, vaid sellest, mida ta soovib ja kas tal on see olemas. Saladus peitub oskuses soovida ja oma soovide täitumist tähele panna.

Üks ajab terve elu taga ainelisi väärtusi, kunagi rahuloluni jõudmata, sest süües kasvab isu, magu venib välja, tekivad pekk ja kõhupuhitus. Ei ole hea olla. Teine inimene võib leida õnne ühes täiuslikus hetkes, võimes seda tähele panna ja vastu võtta - päikeseloojangu ilu, armastatu esimene puudutus, süütu lapse rõõm. Kõik need hetked on pärlid, mida pakub meile müstiline nähtus Ilmaruumis, mida nimetatakse eluks ja mille on meile kinkinud Maaema.