Läbi aegade on üha vaieldud selle üle, mis saab inimese hingest pärast tema surma. Neid, kes väidavad end kindlalt teadvat, on palju, kuid nende seletused paraku vastukäivad. Klassikaline arusaamine, mida inimesed läbi aja on tunnistanud, ütleb et surm tähendab hinge lahutamist kehast. Tänapäeva inimene jääb hauataguse elu küsimuses üldiselt vastuse võlgu, laialt on levinud arvamus, et inimesel polegi hinge. Kvantfüüsikud leiavad koguni, et surma ennastki pole olemas, kuna aega ja ruumi meile tajutaval viisil tegelikult meie mõttemaailmast väljaspool ei eksisteeri. Surma vari ning hirm teadmatuse ja olematuse ees on rippunud inimese pea kohal aegade algusest saadik.

Enamus maailma usundeid on veendunud, et lisaks kehale omab inimene ka hinge ehk vaimu.

Kümneid tuhandeid aastaid on selle teadmisega elatud ja mina isiklikult ei saa kuidagi võtta tõsiselt seisukohta, et kõik meie esivanemad on kogu see aeg eksinud ja nüüd on korraga avastatud ülim tõde. Kaasaegne teadus, mis eitab inimhinge olemasolu, on piltlikult väljendudes ummikusse jooksnud püüdega seletada, kuidas arvutiaparaat tehniliselt töötab. Sealjuures on jäetud tähelepanuta küsimus, milliste eesmärkide ja ideedega on kirjutatud arvutis jooksvad programmid ning milliseid väärtusi omab failides sisalduv info. Arvutiaparaadi tehnilise toimimise lahtiseletamise põhjal ei saa ju väita, et selle abil loodud teostel puudub igasugune mõte ja sisu, et need on vaid failidesse kogutud suur hunnik ühtesid ja nulle. Samamoodi ei saa tõsiselt võtta väidet, et kogu inimese mõttemaailm ongi vaid lõputult plussi ja miinust signaliseerivate neuronite võbelemine tema ajus. Kui mõni kallis inimene meile naeratab, siis tähendab see meie jaoks palju rohkemat kui ajusignaalide tõttu pingule tõmbuvate näolihaste liikumist.

Kasutan antud kontekstis sõnu "hing" ja "vaim" samatähenduslike nimetajatena, mille all võib mõista kõike seda, mis toimub meie mõtetes, tunnetes ja ettekujutuses. Kaasaja inimese jaoks, kes mõtleb kaasaegsete sümbolite keeles, on inimese võrdlemine arvutiga igati kohane. Kui inimese keha on arvuti ja tema aju on kõvaketas, siis arvuti poolt töödeldav informatsioon ning sellest moodustuvad kogumid ongi inimese vaimne kapital. Kirjutades seda teksti siin, jätab minu vaimne mina sõnumi nendesse kirjaridadesse, mille abil ta kõnetab lugeja vaimu, edastades talle minu mõtteid. Samal ajal kui kirjaread ise asuvad küll ainelises tegelikkuses, hõljuvad nende kantud mõtted vaimse tegelikkuse tasanditel. Ilma vaimsete võimete, abstraktse mõtlemisvõime ja fantaasiata olend ei suudaks neid mõista, isegi kui ta oskaks lugeda. Kuid mis juhtub kogu selle informatsiooniga, kui arvuti lakkab töötamast? Mis saab inimese hingest pärast tema surma? Kas meie teadvus, teadmised ja mõtted haihtuvad peale kehast lahutamist lõplikult tühjusesse? Või on tõesti olemas käsikirju, mis ei põle, nagu väidab Mihhail Bulgakov oma surematus teoses "Meister ja Margarita".

Kas inimese elu lõpeb tema surmaga?

Lihtsaim vastus on alati kõige tõenäolisem ja kõige loogilisem seletus asjale on tõesti selline, et inimese elu lõpebki tema surmaga. Ehkki ma olen veendunud, et inimene on poolenisti vaimne olend, ei ole ma kindel, et hing ehk vaim saab täisväärtuslikul kujul eksisteerida ilma kehata. Isegi kui minu vaim peaks sündima uude kehasse või elama kehatuna kusagil hauataguses maailmas või arvutikastis, oleks keha hävimise tõttu pool minust sealt puudu ja ma ei oleks enam seesama "mina", ma poleks seesama inimene. Kuna "mina", kellena ma ennast identifitseerin, kes on minu vaimse sisekosmose keskpunktiks, on terviklik olend ja koosneb võrdselt kehast ja vaimust, arvan ma, et elu lõpebki nende lahutamisega. See näiliselt lihtne vastus võib aga lahtiharutamisel osutuda üllatavalt mitmetahuliseks.

Ilmaruumi energiaring on suletud ning kogu materjal ringleb igavesti selle hiiglaslikus taaskasutussüsteemis. Lähtudes muistsete šamaanide teadmistest, et kõike Ilmaruumis leiduvat iseloomustavad tasakaal, kahepooluseline ehitus ning igavene ringkäik, ja et inimese vaim on mõnes mõttes tema ainelise eksistentsi peegeldus, võiks arvata, et vaimuga juhtub peale surma täpselt sama, mis kehaga. See laguneb ja energia läheb ringlusesse, saades lähteaineks uutele nähtustele ning eluvormidele. Analoogiliselt kehaga, võib aga taoline lagunemisprotsess olla ka hinge puhul pikaajaline ning sündmusterohke.

Paljudes usundites ollakse veendunud, et surnukeha saatus on sellest lahkunud hingega ühel või teisel määral seotud. Egiptuse vaaraod pidasid keha säilitamist pika perioodi vältel igatahes oluliseks, võibolla arvasid nad, et lahkunud vaimul läheb seda kunagi veel vaja. Teistes kultuurides ollakse jälle veendunud, et hing ei saa vabaneda ja rännata teispoolsusesse, kuni keha pole lõplikult põrmustunud. Seetõttu on peetud põletusmatust kõige paremaks viisiks hinge lõplikuks vabastamiseks kehast. Põletatud laip muutub kiiresti tuhaks - puhtaks väetiseks, mis paneb taimed kasvama. Samuti saab ettevaatamatu kahejalgne lõvi kõhus kaloriteks mõne tunniga. Kui aga juhtub, et lõvi pole väga näljane ja kondid alles jätab, võib lugu muutuda juba pikaks ja keeruliseks. Naaberhõimu šamaan võib sääreluust omale vilepilli teha ja rahvast veel aastaid selle järgi tantsitada. Tollundi mees säilis soos kaks ja pool tuhat aastat ning on siiamaani kehaliselt üsna terviklik. Tema aineline eksistents pole kaugeltki lõppenud, ta on sunnitud elama aktiivset seltsielu koos teadlastega, kes teda hoolega uurivad ja säilitavad. Keegi ei tea, millist mõju avaldab selline surmajärgne varielu tema hingele. Ja lõpuks võib arstide poolt teise kehasse siirdatud maks või mõni muu elund püsida isegi täiesti aktiivsena palju kauem kui kogu ülejäänud osa selle tõelisest omanikust.

Analoogiliselt keha lagunemisele võib surnud inimese hinge taasringlusesse jõudmine samuti käia üle kivide ja kändude. Sarnaselt keha tuhastumisele, võib ka vaim lahustuda kohe ja täielikult kõiksuses, saades selleks, millest ta on võetud. Kuid nagu vilepilliks voolitud sääreluu, balsameeritud keha või iseäranis teise kehasse siirdatud elund, võib ka osa inimese vaimsest poolest enne lõplikku kadumist palju seiklusi läbi teha. Pean täiesti võimalikuks, et mingi osa minu sisemisest vaimsest maailmast võib rännata kuhugi ilma minu kehata ja seal midagi korda saata. Just nii nagu minu kõiksuse seisukohast küündimatu, kuid inimlikult innukas arutelu elu ja surma üle praegusel hetkel lugeja pähe on rännanud ja seal parajasti kas mõistmist või põlgust sünnitab. Teatavasti on mõne suure filosoofi või sõnameistri vaim koguni surematu ning tema mõtted võivad elada tuhandeid aastaid kauem kui tema keha. Mõtte ja sõna jõud on väga suur, niikaua kui keegi suurmehe sõnu kordab ja meeles peab, elab tema vaim osaliselt edasi, see pole maailmast lõplikult lahkunud. Sellised maailmast lahkunud vaimud võivad koguni palju head või kurja sünnitada, Kristuse ja Muhamedi heietatud mõtete nimel tapetakse inimesi veel tänapäevalgi, enam kui tuhat aastat peale nende kehalist surma.

Surm on maailmas igapäevane nähtus ja inimene peaks selleks valmis olema.

Mitmed usundid on veendunud, et kõige tähtsam tegur hinge saatuse määramisel on inimese vaimne seisund surma hetkel. Kes on surmaks ette valmistunud ja sellega leppinud, pärib õndsuse. Need, kes surevad ootamatult ja ülekohtuselt, ilma vajaliku ettevalmistuseta, võivad jääda olemasolu ning olematuse vahele kummitama või sündida tagasi maailma, et jätkata ootamatult katkenud teekonda. Muinas-Põhjala sõdalane sai Valhallasse vaid lahinguväljal surres, sest sellise saatuse üle oli ta uhke ja õnnelik. Katoliiklased vajavad paradiisi pääsemiseks neid rahustavat ja nende usku turgutavat viimset võidmist. Tiibetlastel on olemas koguni surnuteraamat ehk "Suur vabanemine kuulmise abil vaheolus", kus on antud täpsed juhised surmajärgseks tegevuseks vaimude ilmas. Kõik need erinevate usundite loodud süsteemid kannavad üht eesmärki - et inimene ei kardaks surma, tunneks suremise hetkel ennast kindlalt ega satuks paanikasse. See on oluline, kuna on võimalik, et surma hetkel näeb inimene nägemust, mis võib kesta igavesti. Kõik see tähendab tegelikult üht - igaühele tema usu ja südametunnistuse järgi. Kehast vabanenud ja ajast väljunud vaim on nagu unenägu, koosnedes inimese mõtetes, unelmatest ja hirmudest. Kohtuotsuse oma hinge saatuse üle langetab ta surmahetkel ise ja põrgusse võib sattuda vaid inimene, kes suudab seda endale ette kujutada.