Alati on vaieldud selle üle, mis saab inimese hingest pärast surma. Neid, kes väidavad end kindlalt teadvat, on palju, kuid nende seletused on väga erinevad. Tänapäeval on laialt levinud arvamus, et inimesel polegi hinge ja elu lõpeb keha hävimisega. Surma vari on rippunud inimese peakohal aegade algusest saadik.

Lihtsaim vastus on alati kõige tõenäolisem ja kõige loogilisem seletus sellele küsimusele on, et elu lõpeb surmaga.

Võiks arvata, et hinge ehk vaimuga juhtub peale surma sama, mis kehaga - see laguneb ja energia läheb uuesti ringlusesse. Ilmaruumis iseloomustab ju kõike olemasolevat tasakaal ja kahepooluseline ehitus. Näiliselt lihtne ja lõplik, võib see protsess olla siiski väga pikaajaline ja sündmusterohke.

Kõige kiirem moodus keha taasringlusesse paiskamiseks on selle põletamine - laip muutub kiiresti tuhaks, puhtaks väetiseks, mis paneb taimed kasvama. Teine kiire moodus on keha ärasöömine. Ettevaatamatu kahejalgne saab lõvi kõhus kaloriteks mõne tunniga. Aga kui lõvi pole väga näljane ja kondid alles jätab, võib lugu muutuda juba pikaks ja keerukaks. Naaberhõimu šamaan võib sääreluust omale vile teha ja rahvast selle abil veel aastaid oma pilli järgi tantsitada. Tollundi mees säilis soos kaks ja pool tuhat aastat ning on siiamaani üsna terve. Tema kehaline eksistents pole sugugi lõppenud, teda uuritakse ja säilitatakse hoolega.

Analoogiliselt keha lagunemisele, võib surnu hinge taasringlusesse saatmine samuti käia üle kivide ja kändude. Vaim võib lahustuda kohe ja täielikult kõiksuses, saada puhtaks energiaks, mis asub omale uut vormi otsima. Kuid nagu vilepilliks voolitud sääreluu või arstide poolt siirdatud maks, võib ka osa hingest enne lõplikku kadumist veel palju seiklusi läbi teha. Teatavasti on suured filosoofid ja sõnameistrid surematud ning nende mõtted võivad elada tuhandeid aastaid pärast inimese eluküünla kustumist. Niikaua kui keegi suurmehe sõnu kordab ja meeles peab, elab tema vaim edasi, see pole maailmast lõplikult lahkunud. Sõna jõud on aga väga suur.

Mitmed usundid on veendudnud, et kõige tähtsam tegur hinge saatuse määramisel hauataguses elus on surija vaimne seisund surma hetkel.

Surm on igapäevane nähtus ja inimene peab selleks valmis olema. Kes on surmaks ettevalmistatud ja sellega leppinud, pärib õndsuse. Muinaspõhjala sõdalane sai Valhallasse vaid lahinguväljal surres, sest sellise saatuse üle oli ta uhke. Tiibetlastel on surnute raamat, kus on antud täpsed juhised surmajärgseks tegevuseks vaimude ilmas, et inimene tunneks ennast kindlalt ega satuks suremise hetkel paanikasse. Katoliiklased vajavad paradiisi pääsemiseks neid rahustavat ja nende usku turgutavat viimset võidmist. Need, kes surevad ootamatult ja ülekohtuselt, jäävad kahe maailma vahele kummitama või üritavad siia tagasi pääseda, sündida uuesti.

See tähendab tegelikult - igaühele tema usu järgi. Surma hetkel näeb inimene nägemust, mis võib kesta igavesti. Kehast vabanenud ja ajast väljunud vaim on nagu unenägu, koosnedes peamiselt omaniku mõtetes elavatest kujunditest, unelmatest ja hirmudest. Juhtub see, mida me kõige enam himustame või pelgame. Põrgusse võib sattuda vaid inimene, kes suudab seda endale ette kujutada.

Maailm eksisteerib siin ja praegu.

Tänapäeva inimene jääb üldiselt hauataguse elu küsimustes vastuse võlgu. Ma pole absoluutselt ühel meelel nendega, kes eitavad hinge olemasolu. Vastupidi, ma olen veendunud, et inimene on vaimne olend. Kuna aga "mina", kellena ma ennast identifitseerin, koosneb võrdselt kehast ja vaimust, arvan ma just sellepärast, et elu lõpeb nende lahutamisega. Isegi kui minu vaim peaks sündima uude kehasse või elama kehatuna kusagil hauataguses maailmas, oleks pool minust sealt puudu ja ma poleks enam seesma "mina".

Religioonid, mis väärtustavad vaid hauatagust maailma või uuestisündi, nõudes keha ning maise elu ohverdamist kujuteldava paradiisi nimel, on tänamatud Maaema kingituse vastu. Selleks kingituseks on meie elu, hetk ajas, siin ja praegu, mateeria ülim kristalliseerumine ainelise ja vaimse maailma piiril. See on reis kosmoses, külaskäik maailma, muinasjutt, mida saab käega katsuda. Seda peab hindama vääriliselt, see on kõik, mis meil on.