Lennart Meri on öelnud: "Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on." Samuti on Wolfgang Goethe avaldanud arvamust, et inimene, kes ei tunne viimase 3000 aasta ajalugu, eksleb pimeduses, võimetu mõistma tegelikkust enese ümber. See tähendab, et kes ei mäleta minevikku, sellel ei saa olla õiget aimu ka olevikust ega tulevikust. Teadmatus mineviku osas on ka tänapäeval üks põhjuseid, miks paljusid probleeme ja ohte ei osata ette näha. Inimesed ei näe ilmselgeid analoogiaid mineviku ja tänapäeva vahel ega sündmusteahelaid, mis meid aegade hämarusest praegusesse hetke on toonud.

Inimene on toimetanud Maal juba tubli tükk aega, kuid möödunud põlvkondade pärand kipub ikka ja jälle ununema.

Kuidas on aga lugu meiega - kas me ikka mäletame kõiki viimaste aastatuhandete jooksul toimunud tähtsamaid sündmusi? Vaatamata sellele, et elame tehnoloogiliselt arenenud infoühiskonnas, tundub kaasaegne inimkond seisvat just nimelt mineviku mittetundmise probleemi ees. Kas pole selles mitte süüdi just seesama infoühiskond, mille tekitatud infomüra on muutunud liiga tugevaks, et sealt midagi väärtuslikku üles leida? Kas globaliseerumine ja multikultuursuse pealesurumine teatud ideoloogiliste jõudude poolt on kandnud vilja ja sundinud inimesi unustama oma rahvusliku mineviku, asendades selle globaalse ajalookäsitluse standardiseeritud klišeedega? Kas me teame ja räägime oma lastele, et ajalugu meie eneste maal ei alanud mitte tööstusrevolutsiooni, ristisõdade ega isegi mitte viikingiretkedega? Et juba üksteist tuhat aastat tagasi, kui jää ja vesi Haanjamaalt taandusid, saabusid siia esimesed inimesed, kes ei olnud mingid karvased ahvid, vaid tark ja arenenud rahvas? Need inimesed olid meie esivanemad, nad oskasid elada, neil olid kombed ja maailmavaade, nad on jätnud meile rikkaliku kultuurilise ja Loodusliku pärandi. Kas me püüame iga hinna eest säilitada seda pärandit oma laste jaoks või vahetame selle kergekäeliselt odava värvilisest plastikust kommertsmaailma vastu, millel puudub tegelik sisu? Võibolla oleksime me palju targemad ja edukamad, kui me oma esivanemate teadmisi ja tegusid rohkem austaksime.

Kultuur ja tsivilisatsioon ei ole hiljuti tekkinud nähtused.

Kaasajal on masside teadvusesse juurdunud kuvand möödunud aegade inimesest kui algelisest olendist, kelle armetu elu möödus vireledes vähearenenud ja ebausklikus ühiskonnas. Suurema osa ajast olevat inimesed käinud ringi loomanahkades ning elanud räpastes koobastes või hurtsikutes. Polevat mõistnud lugeda ega kirjutada. Alles nüüd, moodsa teaduse ja tehnika arenguga, on inimene astunud valgustatud ajastusse, meist on saanud üliinimesed, Looduse kuningad. See ettekujutus on läbinisti väär ning juurutatud kaasaegsete ideoloogiameistrite poolt, kes püüavad iseennast ja moodsa ühiskonna saavutusi upitada kõrgemale minevikuinimeste teenetest inimkonna ees. Tõsi, läbi ajaloo on enamus inimesi alati elanud äärmises vaesuses ja viletsuses, kuid enamus meie planeedi inimesi elab täpselt samasuguses viletsuses ka tänapäeval. Samas on suur viga unustada, kui palju teadmisi me oleme eelnevatelt põlvkondadelt pärinud. Kes me oleksime ilma tuleta? Kes me oleksime ilma rauata? Meid ei oleks olemaski, kui meie esivanemad iga päev läbi nälja, viletsuse ja sõdade poleks oma tarkuse ja visadusega hoidnud elus meie sugu, ükskõik milliseid raskusi saatus nende teele ette pani. Kas me oskame nende mälestus vääriliselt hinnata, kas me oskame nende kogemustest õppida?

Me teame, et juba poolteist miljonit aastat tagasi oskasid mõned inimesed lõunamaades valmistada tööriistu. Umbes neljakümne tuhande aasta eest levisid lõunapoolsetel aladel paadid, vibud ja esimesed skulptuurid, kümme tuhat aastat tagasi tekkisid seal esimesed linnad. Tolleaegsed inimesed olid ilmselgelt arukad ja ettevõtlikud, pannes aluse suuremale jaole kaasajalgi kasutatavatele tehnoloogiatele. Eeldades, et neil puudusid varasemate põlvkondade kogemused ja kaasajal meie käsutuses olevad tehnoloogilised abivahendid, pidid nad olema palju targemad ja osavamad kui meie. Nendest aegadest tänapäevani on möödunud väga palju aega, mille jooksul väga palju inimesi on osanud oma elu ära elada, järglasi saada ja jätta lisaks maha veel mitmeid imelisi kultuurimälestisi. Ühed võimsaimad monumentaalehitised inimkonna ajaloos, Egiptuse püramiidid, on kolm tuhat aastat vanad, mõningatel andmetel vanemadki. Midagi sellist ei suudaks kaasaegne kergkarkassidele spetsialiseerunud ehitustööstus naljalt luua. Samuti oli Skandinaavia metallehistöö tehniline tase poolteist tuhat aastat tagasi niivõrd kõrge, et tänapäeval ei suudeta isegi kaasaegsete elektriliste tööriistade abil midagi sellist luua. Kuidas kõiki neid asju toona tehti, on jäänud tänase päevani mõistatuseks.

Palju olulisem muistsete tsivilisatsioonide elitaarsetest kultuurilistest saavutustest on aga see, et elades rasketes tingimustes ja omamata kõrgtehnoloogilisi abivahendeid, olid meie esivanemad ellujäämiskunstide meistrid ning pidid alati ise hakkama saama. Erinevalt nendest ei tea meie iseseisvast ellujäämisest midagi ning sõltume täielikult oma tehnoloogilistest abivahenditest ning keerukatest süsteemidest, mille püsivus ja vastupidavus ajale ning erinevatele survestajatele pole praktikas tõestust leidnud. Kui midagi tõsist peaks juhtuma, kuluksid esivanemate lihtsad ja kindlad ellujäämisvõtted meile marjaks ära. Paraku oleme suurema osa nendest juba ammu unustanud.

Inimtsivilisatsioonidel on kombeks end ise hävitada.

Läbi ajaloo on meie planeedil elanud lugematu hulk väga kõrgelt arenenud tsivilisatsioone, kuid kõik nad on ühel hetkel kusagile kadunud. Kaasaja inimesed on oma tarkuses, tugevuses ja turvalisuses üldjuhul ülimalt veendunud, ajalugu on aga näidanud, et ükski tsivilisatsioon ei kesta igavesti. Paljusid on hävitanud inimlik rumalus ja Loodusvarade arutu raiskamine. Teised on hukkunud, sest pole suutnud kohaneda karmide kliimamuutustega.

Umbes neli ja pool tuhat aastat tagasi tabas Põhjala rahvaid suur ökoloogiline kriis - suurulukid surid välja. Selle tagajärjel hukkus kolm neljandikku inimkonnast. Kas mammutiküttide impeerium oli kasvanud liiga arvukaks ja tugevaks ning unustanud tänulikkuse Maaema andide vastu, mõõdukuse nende tarbimisel? Moldaavias leidub inimese peatuspaiku sellest ajast, kus on üheskoos kuni kuue tuhande koopakaru jäänused. Välja kütiti ka kõik lõvid ja piisonid. Umbes tuhat aastat tagasi viis sarnane olukord, kus maa ei toitnud heade aastatega paisunud rahvastikku halbadel aastatel enam ära, maiade riigi kollapsini Yucatani poolsaarel, jättes kunagise hiilguse märkidena džunglisse vaid hiiglaslikud püramiidid ja templid. Kurikuulsa Lihavõttesaare elanikud hävitasid vaid mõne sajandi jooksul kõik puud ning loomad oma maal. Ühtesid maailma ajaloo suursugusemaid kiviskulptuure püstitanud kõrgkultuur lõpetas kannibalidest koopaelanikena. Neil polnud isegi nii palju puitu järel, et saarelt põgenemiseks paate ehitada. Sahara kõrb Aafrikas on aga tekkinud suures osas nende alade ülekultiveerimise tagajärjel, neid karjamaadena kasutanud inimesed kurnasid maa lihtsalt surnuks.

Kõik need faktid on meile teada, kuid kas me oleme nendest õppinud midagi, mis aitaks meil ja meie järeltulijatel ellu jääda? Sellest peale kui inimkond elab uuel teaduslikul ajastul, oleme me planeeti survestanud määral, mis konkureerib mõju poolest kõigi jääaegade või komeeditabamustega. Kas on tõenäoline, et varsti juhtub naftaga sama, mis juhtus Põhjala suurte lihaloomadega või Lihavõttesaare puudega? Kui palju on veel aega jäänud, kuni me oleme ülekultiveerimise läbi kogu kasutuskõlbliku maa kõrbeks muutnud? Ja kõige lõpuks - meie planeedil on kasutusvalmis tuumapommide arsenal, 27 000 aktiivset tuumalõhkepead, mille käiku laskmine võiks viia uue jääaja algamiseni. Selle arsenali vallapäästmise mehhanismid on iga päev maailma kõige ahnemate ja valelikema inimeste käeulatuses. Võiks öelda, et kogu meie elu siin planeedil on üks seni õnnelikult kulgenud vene rulett.

Ilmaruumi jõudude ees on inimene kaitsetu.

Lisaks juhtumitele, mil inimkond ennast omaenese rumaluse läbi ise on hävitanud, leidub Ilmaruumi avarustes ja isegi meie oma planeedil mõndagi sellist, mis kogu meie tsivilisatsiooni kasvõi hetkega hävitada võib. Looduskatastroof, olgu siis tegemist päikesetormi, asteroidikokkupõrke või vulkaanipurskega, tabaks meid tõenäoliselt ootamatult ja tagajärjed oleksid kohutavad.

Asteroidid on hävitanud elu Maal mitmel korral. Üks kohutavamaid katastroofe meie planeedi ajaloos leidis aset 250 miljonit aastat tagasi, kui meteoriidiplahvatuse tagajärjel hävis 99,9% liikidest. Seda hävingut nimetatakse Suureks Väljasuremiseks ja selle suutsid üle elada vaid kõige primitiivsemad liigid. Meteoriidiplahvatusest tingituna langes hapnikutase vees ja järgnenud 100 000 aasta jooksul muutusid ookeanid vesiniksulfiidi tootvate bakterite tõttu ülimürgiseks. 20 miljonit aastat püsis planeet tühja ning mürgisena, kuni üksikutest ellujäänud liikidest arenesid välja dinosaurused. 65 miljonit aastat tagasi leidis aga aset uus kokkupõrge, mis sõna otseses mõttes süütas kogu planeedi põlema. Tuli hävitas mõne tunniga kõik maapinnal elanud elusorganismid, välja suri 75% liikidest, sealhulgas ka dinosaurused. Ellu jäid enamalt jaolt väikesed urgudes või vees elavad olendid, kes suutsid tulemöllu eest varjuda. Inimese ellujäämine kummaski nendest katastroofidest oleks toona olnud väga ebatõenäoline. Järgmisena möödub ohtlikult suur asteroid 99942 Apophis Maale ohtlikult lähedalt 13. aprillil 2029 ja teistkordselt 13. aprillil 2036. Kas me oleme selleks valmis?

Ränki katastroofe leidub aga ka palju lähemas ajaloos, kõik nad on nõudnud rohkelt inimohvreid ja lõppenud ühiskondlike ning poliitiliste süsteemide kokkuvarisemisega. 536. aastal piisas ühest suurest vulkaanipurskest lõunapoolkeral ning sellele järgnenud 18 kuud kestnud pimedusest, et hävitada nälja ning epideemiate läbi suurem osa maailma elanikkonnast. Inimesi suri nagu kärbseid, kõik riigid lagunesid, aastatuhandeid püsinud ühiskonnasüsteemid varisesid kokku. Algas niinimetatud Pime Ajastu. Konstantinoopol kahanes poole miljoni asukaga metropolist linnaks kus elas alla 100 000 inimese. Kui 536. aasta kliimakatastroof päädis muuhulgas Rooma riigi lõpliku kokkuvarisemisega, siis 14. sajandi kliimamuutused, Saja-aastane sõda ning Must Surm, mis pühkisid taas minema vähemalt kolmandiku Euroopa rahvastikust, lõppesid usureformatsiooni ning katoliku kiriku võimustruktuuri lagunemisega.

Suurt ohtu inimkonnale võivad kujutada ka päikese elektromagneetilise kiirguse lained ehk päikesetormid. Ajakiri "National Geographic" on kirjutanud 1859. aasta päikesetormist, mis põletas läbi kõik telegraafiliinid ja elektriga töötava aparatuuri nii USAs kui Euroopas. Kui midagi sellist juhtuks täna, võiks see halvata kogu kaasaegse kõrgtehnoloogilise infrastruktuuri, rääkimata Maad ümbritsevast "küberkookonist" ja satelliitidest. Päikeseosakeste põhjustatud impulsid elektrivõrgus võivad doominoefektina lüüa rivist välja sadu omavahel ühendatud suuri trafosid. Kogu süsteemi taastamine võib võtta aastaid, mille jooksul puhkenud näljahäda ning anarhia viiksid sotsiaalse katastroofini, eriti suurlinnades, kus kogu inimese igapäevaelu on kaasaegsetest tehnoloogiatest sõltuv. 2012. aastal päikese aktiivsus teadlaste hinnangul suureneb, samal ajal kui Maad päikesetuulte eest kaitsev magnetväli on oma tsükli nõrgimas faasis.

Oleme omanäoline ja tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioon, kuid me ei ole üliinimesed. Ilmaruumi väikseimgi köhatus võib hävitada meid hetkega ja me vajume unustusehõlma nagu kõik teised enne meid. Me ei saa ulatuslikke Looduskatastroofe vältida, kuid me peaksime arvestama nende võimaliku asetleidmisega ja mõtlema, kas me oleme teinud õieti, et oleme kogu oma elukorralduse usaldanud habraste kõrgtehnoloogiliste süsteemide hooleks? Kas need süsteemid ei ole liialt haavatavad ja kas me ei ole nendest eluohtlikul määral sõltuvuses?

Tehnoloogiline areng ei ole teinud inimesest jumalat.

Vastused tulevikku puudutavatele küsimustele peituvad sageli mineviku tundmises - pole midagi uut päikese all, kõik kordub üha uuesti ja uuesti. Asja muudab natuke keerulisemaks see, et moodne tehnoühiskond on loodud suures osas katseeksituse meetodil ja seetõttu paljuski ettearvamatu. Lisaks enneolematule tehnoloogiate arengule, hävitati kahe eelmise sajandi revolutsioonide käigus hoobilt kõik järjepidevad võimustruktuurid, käitumisnormid, elufilosoofiad ja usundid. Kui vana kaev oli täis aetud, hakati katsetama, mismoodi uus võiks töötada. Nende katsetuste käigus tekkisid muuhulgas sellised projektid nagu Pariisi Kommuun ja meilegi väga tuttav Nõukogude Liit, mille anarhistlike filosoofide poolt paberossipakkidele ja ajaleheservadele sirgeldatud projektid tundusid teoreetilises faasis kaunid ja toimivad. Hilisemad teostused ei erinenud aga millegi poolest varasematest religioonikesksetest kurjuse- ning lolluseimpeeriumidest. Ehkki julmad ning alatud, ehitatud valedele ning toetatud vägivalla poolt, olid endised pikaajalistel traditsioonidel põhinevad ühiskonnasüsteemid järeleproovitud ning püsisid sarnastena tuhandeid aastaid, nende toimimist läbi aja sai jälgida ja analüüsida. Meil pole aga mingeid praktikas katsetatud tõendeid, et kõik see, mis me praegu teeme, on kuidagi parem kui varasemad süsteemid.

Me oleme palju õppinud, aga ka palju unustanud ja kipume oma vigu kordama. Heaoluühiskonna moraliseeritud ja raseeritud kodanik erineb koopainimesest kahjuks vaid elektriboileri ja läptopi võrra. Tehnoloogia areng ei ole teinud temast jumalat nagu ta ise näib arvavat. Kui anda inimestele võim ja vägi, siis enamus neist varastab ja tapab nagu elajad muiste ning kaasaegsed tehnoloogiad on muutnud selle vaid lihtsamaks. Me ei tohi oma upsakuses uskuda, et me olemegi Looduse kuningad, sest me ei ole seda. Me peame ennast küll targemaks kui kõik eelnevad tsivilisatsioonid kokku ja oleme kuulutanud valeks kõik nende teadmised ja usud, kuid kas inimene, kes mõistab ehitada suuri masinaid, kuid ei tea ikkagi täpselt, mis juhtub temaga pärast surma, on ikka targem kui ükskõik milline muinasprimitiiv?