Kes ei mäleta minevikku, sellel pole aimu ka tulevikust ega olevikust. Kaasajal on masside teadvusesse juurdunud tehnoloogilise revolutsiooni levitatud kuvand möödunud aegade inimesest kui primitiivsest olendist vähearenenud ja ebausklikus ühiskonnas. Mitmed märgid näitavad, et see nii pole.
Paljudel näib olevat kujutlus, et kultuur ja kõrgtsivilisatsioon on hiljutised nähtused.
Enama jao minevikust olevat inimesed käinud ringi loomanahkades ning elanud räpastes koobastes või hurtsikutes. Polevat mõistnud lugeda ega kirjutada. Alles nüüd, moodsa teaduse ja tehnika arenguga, on inimene astunud valgustatud ajastusse, meist on saanud üliinimesed, looduse kuningad.
Bagdadi patarei on peaaegu neli tuhat aastat vana. Ühed võimsaimad monumentaalehitised inimkonna ajaloos, Egiptuse püramiidid, on kolm tuhat aastat vanad. Ei maksa unustada, kui palju teadmisi me oleme eelnevatelt põlvkondadelt pärinud. Kes me oleksime ilma tuleta?
Muistsed inimesed pidid olema seda targemad ja osavamad, kuivõrd neil puudusid tehnoloogilised abivahendid, mis meil olemas on. Oleme omanäoline ja tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioon, kuid me ei ole üliinimesed, me ei ole looduse kuningad. Me ei erine eelnevatest tsivilisatsioonidest ja kunagi vajume me unustusehõlma nagu kõik teised enne meid.
Inimene on olnud pildil juba mõnda aega, vanimad kivitööriistad on kaks ja pool miljonit aastat vanad.
Olles enamikest liikidest võrreldamatult noorem, on see inimese ajataju piirides siiski väga pikk aeg, millest me tegelikult midagi ei tea. Vanimad teadaolevad koopamaalingud ja skulptuurid on vaid nelikümmend tuhat aastat vanad, esimesed teadaolevad linnad pärinevad seitsme ja poole tuhande aasta tagusest Mespotaamiast. Meil pole õrna aimugi sadade tuhandete aastate eest elanud rahvaste võimalikust kultuurilisest rikkusest, nende maailmakäsitlusest, kunstist ja filosoofiast. Me ei tea mitte midagi võimalikest ürgpõhjala tsivilisatsioonidest, mille jäljed jää on igikeltsani minema pühkinud.
Ajalugu meie maal ei alanud ristisõdijate tulekuga ega isegi mitte viikingiretkedega. Umbes üksteist tuhat aastat tagasi, kui jää ja vesi siit taandusid, ilmusid meie aladele esimesed inimesed. Need ei olnud mingid karvased ahvid, vaid tark ja arenenud rahvas, nad oskasid elada, neil oli kultuur ja maailmavaade. Neli ja pool tuhat aastat tagasi tabas aga Põhjala rahvaid suur ökoloogiline kriis - mammutid surid välja. Selle tagajärjel hukkus kolm neljandikku inimkonnast. Kas mammutiküttide impeerium oli kasvanud liiga arvukaks ja tugevaks ning mammut kütiti välja?
Me oleme palju õppinud, aga ka palju unustanud ja kipume oma vigu kordama. Kas varsti juhtub naftaga sama, mis juhtus mammutitega? Kas inimene, kes mõistab ehitada suuri masinaid, kuid ei tea täpselt, mis juhtub pärast surma, on targem kui muinasprimitiiv?
