Tegelikkus on sageli just selline, millise me usume selle olevat ja millisena me tahame seda näha. Ometi on maailm täis häda ja viletsust ning asjad kipuvad, vaatamata meie kõige parematele kavatsustele, ikka untsu minema. Miks? Sellepärast, et ükskõik mida me usume, ei ole meil kusagile pääsu Ilmaruumi kõige põhilisemate seaduste eest, millest üks ütleb, et igal meie teol on tagajärg. Meie igapäevased teod mõjutavad meie tegelikkust ja meie laste tegelikkust, nii nagu meie esivanemate teod on kujundanud maailma, milles elame meie. Just nimelt sellepärast, et tegelikkuse olemus on nii sügavalt kinni meis eneses, peame me alati küsima, kas meie pime usk oma tegude headusesse ja õigsusesse on ikka tingitud millestki muust kui lühinägelikust ja hoolimatust kasuahnusest? Võit, mille hind on liiga kõrge ei ole tegelikult võit, sest selleni jõudes on kaotatud liiga palju.
Maaema ja Taevaisa.
Meie kauged esivanemad Põhjala metsades uskusid, et Maa on meie ema, kõige olemasoleva looja ning sünnitaja. Kõigel Looduses leiduval oli hing, vaimsus ja vägi, teised olendid olid meie vennad ja õed. Elu oli raske, julm ja ebaõiglane, kuid Maaema toitis ja kattis maarahvast, kes elas ja hingas temaga ühes, oli osa tema metsikust ilust ja naiselikust maagiast.
Naiselikul maagial on aga vastaspoolus - Maaema vastas seisab Taevaisa, tähtede ja tuulte jumal. Maa vajab taevast, sünnitaja vajab viljastajat, naine vajab meest. Mees on alati seisnud naise kõrval - ema kõrval on seisnud isa, küti kõrval sõjamees, kojaemanda kõrval tuletooja. Inimene pole ise palju välja mõelnud, aga on olemas üks asi, mida loomad ei tee - tule süütamise oskus eristab inimest loomast. Tuli andis inimesele suure väe.
Sepp oli ennemuiste küla kõige tähtsam mees. Ta oli sõber nii tule kui rauaga, mõistis kõiksugu asju teha - tööriistu, relvi, amulette, isegi rattaid ja masinaid. Meestele on alati meeldinud masinaid ehitada, masinad on tugevad, nendega saab palju tööd ära teha. Elu muutub paremaks. Looduse alistamisest inimene siis veel ei unistanud, ta püüdis vaid ellu jääda selle tema jaoks mõõtmatu väe julmas meelevallas.
Sepp ehitas üha uusi masinaid - töömasinaid, sõjamasinaid, piinariistu. Külad kasvasid, muutusid linnadeks, rikasteks ja vallutamatuteks. Maaharimise, paiksema eluviisi ja inimeste kogunemisega asulatesse tekkis uus ilmavaade. Mets, kus seni koos Maaemaga oli elatud, muutus kurjaks ja deemonlikuks jõuks, mis püüdis põldu ära õgida, tema vastu pidi võitlema. Kui metsarahvaste kultuure iseloomustab tasakaalu otsimine Looduse rütmidega, siis patriarhaalsete ühiskondade edenedes sai valitsevaks toimetuleku vahendiks toores jõud. Meheliku maagia jõulise tõusu ja sõjameheideoloogia levimisega tekkis animalistliku ja totemistliku küti asemele, kelle jaoks hunt oli olnud vend, julm ning halastamatu sõdalane. Inimesest sai inimesele hunt.
Jumala poeg, ülim kõikidest teistest olenditest
Ratta leiutamine pani aluse suurema jao hilisemate masinavärkide ehitamisele. Üha võimsamate masinatega muutus Maaemalt jõuga saagi väljakiskumine üha kergemaks. Maaema ei olegi nii tugev - Taevaisa on palju vägevam! Taevast tuleb välku ja pauku, vahest kukub isegi puhast rauda. Tuule jõul saab ehitada nii vägeva masina, et see jahvatab rohkem vilja kui sada naist. Tähtsad isandad kõrgest kindlusest teatasid oma rahvale, et Taevaisa on Ilmaruumi looja ning inimene tema poeg, ülim kõikidest teistest olenditest. Nemad ise on aga Taevaisa asemikud maa peal ja kõiki, kes neile vastu hakkavad, tuleb julmalt piinata ning tappa.
"Tehke sugu ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele!" Kristlike impeeriumide tekkimisega, ehk meheliku maagia lõpliku võidulepääsuga, algas Maaema armutu kurnamine, vägistamine ja allasurumine. Maailm oli nüüd Taevaisa loodud, ta tegi selle oma poja jaoks, keda kõik teised liigid olid kohustatud teenima. Maaema kuulutati saatanaks ja loomad hingetuteks elajateks. Algasid nõiajahid ning maaususuliste põletamine, tule ja mõõgaga toodi tõde toona meiegi õuele. Impeeriumid kasvasid, vallutatud ning orjastatud maad ristiti Taevaisa nimel. Rumalatelt metslastelt võetud kulda oli nagu muda, kulla ja orjade abiga sai ehitada juba päris suuri masinaid. Sepp ja Sõjamees hakkasid mõtlema, et kõige parem oleks ehitada üks Suur Masin, mis kõik töö ära teeb. Aga selle ehitamine on väga suur töö…
Looduse kroon ja tema Suur Masin
Tubli tükk aega peale seda, kui end inimeseks nimetanud ahv kõigile saladuseks jäänud kombel tule üles sai, komistas ta kogemata nafta otsa. See oli murranguline saavutus inimkonna ajaloos. Teedel hakkasid vurama autod, taevas lendama lennukid. Tänaseks on kogu maailm täitunud tehaste, kaevanduste, büroode ja pankadega. Masinaid on nii palju, et need kipuvad kokku kasvama üheks Suureks Masinaks.
Suur Masin teeb inimesest Looduse kuninga. Sellega saab muuta kõik metsad põldudeks ja panna jõed tagurpidi voolama. Sellega saab arvutada välja tähtede kaugused ja lennata kuu peale. Targad mehed vaatasid suure pikksilmaga taevasse ja teatasid pidulikult, et Taevaisa pole olemas. Pilve peal istuv habetunud vanamees elab nüüd veel vaid muinasjuttudes, inimene ise ongi üliolend ja Looduse kroon, kes juhib kõike maailmas toimuvat. Suure Masina vägevad vändad pumpavad aga Maaema halastamatult ning vahet pidamata, luba küsimata, tänusõnu lausumata.
Ajapikku sigis inimesi üha juurde ja elu Maal kippus kitsaks minema - kõik kohad olid juba nende sitta täis. Peale seda kui Sepa ehitatud aparaat Kuu peal ära käis, hakkasid mehed mõtlema, et kui Maaema on tühjaks lüpstud, võiks lennata ära tähtede taha ja kusagil mujal kõike otsast alustada. Õigupoolest olekski juba viimane aeg - elu pole viimasel ajal enam see mis ennemuiste ... Kas selline ongi jumala poja ja meheliku maagia lõplik võit, Looduse kroonile kohane käitumine, õnnis ja väärikas oma lühinägelikus kasuahnuses? Või tuleb Maaemalt võetud võlad ühel päeval siiski tasuda? Vastuseid nendele küsimustele võib anda vaid tulevik, kuid vahel tasub ka hetkeks peatuda ja heita pilk ajas tagasi. Kes oskab mäletada ja mõista minevikku, sellele ei käi ka tuleviku ettenägemine üle jõu ning teiste tehtud vigadest õppimine on oluliselt valutum kui kõike omal nahal järele proovida.
