Tegelikkuse tajumine on isiklik kogemus ja inimene ei saa kunagi päris täpselt teada, milline paistab Ilmaruum vaadatuna väljastpoolt tema keha ja mõttemaailma. Tegelikkus on vaid kujutluspilt meie peades ja igaühel on see erinev. Lõplikku tulemust ei mõjuta mitte ainult meeleorganite kaudu ammutatud informatsioon ja elult saadud kogemused, vaid ka inimese usk ning tahe uskuda millegi olemasolusse või selle puudumisse. Maailma tõeline olemus jääb inimkonnale igavesti mõistatuseks, reaalsuseks ehk tegelikkuseks nimetatava värvilise ekraani taga tiksuvat tõelist masinavärki ei näe inimene kunagi.

Sümbolistlik tegelikkus.

Inimene teab täpselt nii palju kui ta näeb või suudab endale ette kujutada. Väide, et maakera on tühjuses pöörlev pall, pole põrmugi fantaasiavaesem kolme elevandi seljas seisvast lapikust versioonist või teadmisest, et tähed on augud kangas, mis ööseks üle taevakaare tõmmatakse. Inimese ettekujutus asjadest, mis asuvad väljaspool nägemisulatust, põhinevad võrdlusel nendega, mis teda ümbritsevad. Kui tšuktšilt küsiti, milline on kaelkirjak, siis ta ütles, et nagu põder, ainult et pika kaelaga. Krokodilli kirjeldas ta aga sõnadega: "üldse põle põdra moodi." Kuidas võimaldaks tšuktši valikusse kuuluv tuttavate sümbolite arsenal kirjeldada objektiivselt näiteks mõnda keerulist kosmoseaparaati? Võib arvata, et nii või teisiti jõuaks asi mingil hetkel jälle põdra juurde.

Teadlased seletavad meie võimekust ja võimetust asjade tegelikku olemust ning kuju näha ning edasi anda muuhulgas ka meie ajupoolkerade erinevate funktsioonidega. Kui vasak ajupoolkera tegeleb teadmistega ja töötleb detailset informatsiooni, siis parem tegeleb kontseptsiooniga, haarates kiirelt ja ülevaatlikult nii visuaalset kui intuitiivselt informatsiooni. Kui katsealustel inimestel vasak ajupoolkera välja lülitati, paranes oluliselt nende realistliku joonistamise võime, sama fenomeni võib täheldada näiteks autistide puhul, kelle vasaku ajupoolkera tegevus on häiritud ja kes on üliandekad joonistajad. Nimelt segab vasak ajupoolkera, mis arvab oma kinnistunud teadmiste ja stiliseeritud sümboolika põhjal teadvat, kuidas asjad välja näevad, meil tegelikkust objektiivselt nägemast. Samal ajal suudab parem ajupoolkera haarata tervikut hoopis paremini. Kui vasak ajupool teab vaid seda, et põdral on neli jalga ja sarved ning püüab neid sellest informatsioonist lähtuvalt ka üles joonistada, siis parem ajupool suudab visuaalse informatsiooni töötlemise järel taaskujutada täpselt seda, mida ta näeb. Nii sünnib esimesel juhul kriipsujuku nelja jala ja sarvedega, teisel juhul aga realistlik joonistus, mis on loomaga väga sarnane. Seega segavad eelkõige meie oma olemasolevad teadmised meil tegelikkust objektiivselt tajumast. Ehk nagu on kirjutanud suur kunstnik ja kirjamees William Blake: "Kui taju uksed puhastataks, siis ilmneks inimesele kõik nii nagu see on - lõpmatuna. Sest inimene on end sulgenud, ta näeb kõiki asju ainult läbi oma koopa kitsaste pragude."

Inimene peab paratamatult seletama tundmatuid asju tuttavate sõnade ja sümbolitega, olgu nendeks siis põder, elevant, lendav pall või arvutimäng. Omas ajas ja oma märgisüsteemis on saadud tulemus nii täpne kui võimalik, ent meie vaate avardumisel aja jooksul, uute sümbolite ning arusaamiste lisandumisel, selgub ikka ja jälle, et kõik on hoopis teistsugune kui varem arvati. Seitsmekümnendatel lükati täiesti ootamatult ja täiesti kapitaalselt ümber teadusmaailmas sajandeid püsinud kujutlus njuutonlikust kellavärgiga Universumist, mis käsitles Ilmaruumi kui keerukat, kuid korrapäraste reeglite alusel töötavat mehaanilist masinat. Looduse iseorganiseerumisvõime ja kaose reeglite avastamine näitas maailma täiesti uues valguses, tõestades muuhulgas, et kord ja kaos ei ole eraldiseisvad. Nüüd suhtutakse maailma pigem kui ülivõimsa superarvuti simulatsiooniprogrammi, mille käivitamisel seatakse paika teatud algorütmid ja edasi toimub kõik isereorganiseerumise ja evolutsiooni kaasabil, automaatselt ning võrdlemise ettearvamatult. Need kaks käsitlust iseloomustavad hästi inimeste ettekujutuste seotust konkreetse ajastu mõttemallide ja sümboolikaga. Maailma kübermaatriksiga võrdlev kaasaegne teooria on tõrjunud kõrvale aegunud viktoriaanliku kujutluse Ilmaruumist kui mehaanilisest masinavärgist.

Loll on see, kes arvab alati, et ta teab kõike, kuid vaadates endast palju rumalamat inimest, on targal võimalus ette kujutada, kui rumal ta võib tunduda mõnele endast targemale olendile. Aastatuhandete praktika näitab, et ükski teadusteooria ei püsi igavesti - me lihtsalt ei ole võimelised nägema kaugemale kui me parajasti näeme. Tulevikuinimestele või olenditele teistest maailmadest tunduksid kõik meie tegelikkust seletavad teooriad ühtviisi naiivsed ja seosetud, ükskõik kui tunnustatud ja akadeemilised nad praegusel hetkel meie jaoks on. Mitte et teadus- ja faktipõhine lähenemine oleks kuidagi vale, kuid faktide tõlgendamine ja mõistmine mingis laiemas süsteemis on kinni meie algelises üldistusvõimes ja meile mõistetavate kujundite vähesuses.

Kujuteldav tegelikkus.

Kogu meile tuttav maailm eksisteerib paljuski just meis eneses, mitte meist väljaspool. Selle olemasolu on nii habras, et kui valgus kustub, hakkab ta juba lagunema. Kui sulgeme kõrvad, kaob inimese kõige iidsem ja tähtsam meel - kuulmine. Pimekurdiga on teisel inimesel juba väga raske ühist keelt leida. Kui me kaotaksime ka kõik ülejäänud meeled, oleks maailm meie ümbert kadunud. Me ei näeks ega tunneks enam midagi, meil puuduks igasugune teave maailma olemasolust, me oleksime Ilmaruumis üksi. Ometi oleksime me olemas… Kas oleksime?

Pikka aega püsis ettekujutus tegelikkusest väga konkreetse ja selgena - kõik oli täpselt nii nagu Piibel kirjeldas. Selles kahtlemine oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud. Asi muutus alles siis, kui teadlasi tegelikkuse edasiarendatud seletamise eest enam tuleriidale ei saadetud. 18. sajandil elanud saksa filosoof Immanuel Kant astus üüratu sammu lähemale tegelikkuse seletamisele, väites et kui me maailma tajume sellisena, nagu me seda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Kõike, mida me ükskõik mil viisil mõistame, mõistame me oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi abil. Nähtumusi saab tunnetada ainult nagu nad meile meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Ka tänapäevased kvantfüüsikud väidavad, et aeg, ruum ja asjad meie ümber eksisteerivad vaid siis, kui neil on inimteadvuse näol olemas vaatleja, enne vaatlema hakkamist ei ole vaadeldavaid osakesi olemas. Kõik, mida inimene oma maise eksistentsi jooksul kogeb, kaasa arvatud ta enese keha, on kvantfüüsika järgi vaid üksikud osakesed, mille meie meel meid tegelikult ümbritsevast informatsioonikeerisest kinni püüab.

Läbi meeleorganite saadud tundmatu päritoluga informatsioon koondub inimese ajus, kus see visualiseerub teadvusele, kasutades ettekujutuse loomiseks tegelikkusest peamiselt juba tuttavaid mõisteid ja sümboleid. Me elame omamoodi virtuaalsimulaatoris, kuna samal ajal puudub meil täpne ettekujutus sellest, mismoodi signaalid meie tajukanalitesse jõuavad ja mille põhjal toimub valik. Tõe kriteerium on muidugi praktika, kuid isegi aineline praktika ei paku päris selgeid vastuseid - näiteks võib hüpnoosi all oleva inimese keha reageerida vastavalt sellele, mida talle on sisendatud, mitte vastavalt tema kehaga reaalselt toimuvale. Kui elaksime "Matrixis", siis me ei teaks seda, vähemalt mitte enne saatusliku punase pilli söömist. Nähes und, peame me seda ju sageli tegelikkuseks, ehkki kõik leiab aset vaid meie kujutluses, samal ajal kui puhkeseisundis aju meile tuttavate või mingil põhjusel oluliste kujunditega omatahtsi mängib. Toimunu virtuaalsusest saame me tihti aru alles peale ärkamist. Seega jääb meie võime teha vahet tegelikkuse ja kujuteldava vahel täielikult alla igasugust arvestust. Kas pole võimalik, et kogu meie elu ongi samavõrd kujuteldav ja mittetegelik nagu meie unenäod, kuid aru saame me sellest alles siis kui ärkame? Kas meie suremise hetk võiks olla meie ärkamine elust, hetk mil tajume kasvõi korrakski tegelikkuse tõelist olemust? Mõned usuvad, et see võib olla nii.

Usutav tegelikkus.

Tegelikkus on sageli selline nagu me usume seda olevat. Kuna usk on isiklik asi, on ka see igaühel pisut erinev. Samas mõjutab usk kardinaalselt inimese nägemust tegelikkusest. Usk on mingis mõttes kood või šiffer, mis moodustab arusaamatust infomürast konkreetse pildi, pannes tõed ja väärtused inimese jaoks lõplikult paika. Läbi aegade on inimesed uskunud väga erinevaid tegelikkuse versioone ja nende nimel suuri sõdu maha pidanud. Ühelgi neist pole aga olnud rohkem õigus kui teistel, vahest võib tõele lähemal olla vaid see, kes tunnistab igaühe õigust uskuda omamoodi. Loomulikult on seda raske teha kellegi suhtes, kes oma usku teistele väevõimuga peale surub.

Kui inimene tahab väga uskuda millegi olemasolusse, saabki see lõpuks tema jaoks vääramatuks tegelikkuseks. Kui inimene mingil põhjusel ei taha uskuda, ei piisa talle ka kõikide meeleorganite kinnitustest, ta eitab ebasümpaatse nähtuse olemasolu ikkagi. Üheks suurimaks takistuseks tegelikkuse laiahaardelisel ja objektiivsel tajumisel on inimese egoistlik mina, mis tahab harilikult uskuda seda, mis on talle kasulik. Sageli koosnebki usk inimese enda isikuga seotud hirmudest ja himudest, alustades surmahirmust, kuni unistusteni suurest rikkusest ning igavesest elust. Inimene pelgab, et peale surma lakkab tegelikkus tema jaoks olemast, hirmust olematuse ees usub ta meelsasti pääsemist Valhallasse, Paradiisi või Nirvaanasse. Ta pelgab vaesust ja valu ning ihaldab elada hästi, seetõttu usub ta meelsasti kasvõi kommunismi tulekusse või lõputu majanduskasvu võimalikkusesse. Inimene ei tohiks aga lasta oma mina väikestel ja omakasupüüdlikel himudel oma tegelikkuse kujunemist liiga sügavalt mõjutada, sest nii saabki tema maailm olema väike, omakasupüüdlik ning hale. Parem on uskuda millessegi, mis ei ole seotud isikliku kasuahnuse või argpükslikkusega, vaid hoopis näiteks Kõiksuse lõputu avaruse ja mitmekesisusega. Nii saab ka inimese tegelikkus olema lõputult avar ja mitmekesine.

Minu usk, minu tegelikkus.

Elu ja kogu Ilmaruumi toimimise saladus peitub valguse ja pimeduse tasakaalus, kahe pooluse vahel liikuvas energias. Üht ei saaks olla ilma teiseta. Samuti on inimese võime millessegi uskuda vähemalt sama oluline kui tema võime omandada teadmisi. Need kaks peavad teineteist pidevalt täiendama, sest tõde ning harmoonia peituvad alati kahe äärmuse omavahelises tasakaalus, mitte äärmustes enestes. Ühest küljest ei oma suuremat väärtust usk, mis ei põhine teadmistel ega haaku vähemalgi määral objektiivse tegelikkusega, niivõrd kui tegelikkus üldse objektiivne saab olla. See viib lõpuks pöördumatu tegelikkusest kaugenemiseni ja selline inimene lõpetab üksiku usufanaatikuna, kes elab vaid temale mõistetavas maailmas ning on kaotanud kontakti teistega. Teisest küljest ei jõua usu ning fantaasiata teadlane kunagi suurte avastusteni, ükskõik kui palju teadmisi ta omandab. Ta lihtsalt ei julge uskuda veel tõestamata teooriate paikapidavusse, hoides selle asemel kramplikult kinni dogmadest, mis on küll kunagi tõestatud, kuid oma aja ammu ära elanud ega sobi maailma, mis on osutunud hoopis teistsuguseks kui varem arvati.

Tõde ja objektiivne tegelikkus on päevast päeva meie silmade ees, aga me ei näe neid, kuna oleme neile liiga lähedal ja nendega liiga harjunud. Võibolla ei tahagi me neid näha, kuna see nõuaks seisukohtade võtmist ja nende kaitsmist, palju lihtsam on elada mugavate valede maailmas ning vaadata kõikjal valitsevale ebaõiglusele ning jultumusele läbi sõrmede. See, kes julgeb neelata alla saatusliku punase pilli ning unustada hetkeks ajalikud ning Kõiksuse seisukohalt mitteolulised elevandid, põdrad ning õhupallid, võib aga näha tegelikkust palju objektiivsemalt. Mina usun, et muistsed šamaanid suutsid väljuda kehast ning lennata kõrgele taevakaarele, kust kogu Maailma avarus oli tervikuna näha. Mõõdukas ja kontrollitud kaugenemine tegelikkusest laiendas nende vaadet, nii nagu laiendab vaadet kaugenemine maapinnast - ronimine puu otsa või lendamine lennukiga. Selline vaatenurk võimaldab tajuda tegelikkuse olemust palju laiahaardelisemalt ja objektiivsemalt kui mõnel tõestatud faktide lõputus rägastikus rähkleval dogmaatikul, kellel puudub piiratud vaatevälja tõttu igasugune ülevaade sellest, kuskohas ta tegelikult Ilmaruumi suurel ja avaral maastikul asub. Kummatigi on ka kaasaegsed teadlased hakanud üha kiiremini lähenema šamanistlikele ja psühhedeelsetele ettekujutustele Ilmaruumi ehitusest ja maailma toimemehhanismidest. Teaduse hiljutistes avastustes kaose ja korra eraldamatusest või maailma fraktaalsest ehitusest ning enesesarnasuse ja lõpmatu kordumise sündroomist ei ole midagi uut. Sama kehtib kaasajal üha populaarsemaks muutuva Gaia hüpoteesi kohta, mille kohaselt toimib planeet Maa kui terviklik elusorganism. Tundub, et kui kaasaegne teadus pole suutnud tõestada Taevaisa olemasolu, siis Maaema olemasolu tõestamisele ollakse juba väga lähedal.

Mina usun, et meie esivanemad olid targad inimesed, kes teadsid, kuidas elada ja mida uskuda. Ma usun, et Maa on meie ema ja meie oleme tema lapsed, ma usun, et igal elusolendil on hing. Ma usun, et maailmas pole olemas absoluutset headust ega absoluutset kurjust, kuid on olemas inimese jaoks tunnetatav õiglus ja ülekohus. Valgus ja pimedus, headus ja kurjus, algus ning ots - need kõik on omavahel seotud vastandid, mida pole võimalik lahutada, kuid mille vahel on võimalik leida täiusliku tasakaalu punkte. Peale päeva tuleb alati öö, peale tõusu langus, peale sündi surm, see kõik kordub üha uuesti ja uuesti. Selles inimese jaoks hoomamatutes mõõtmetes möllavas igikestvas ringkäigus on vaid üksainus imepisike sädelev teemant, mida ta võib jäägitult omaks tunnistada. See on tema elu - hetk ajas, siin ja praegu, kaduvlühike silmapilk mineviku ja tuleviku vahel. See on Maaema kingitus inimesele, hindamatu väärtusega artefakt - mateeria ülim kristalliseerumine ainelise ja vaimse maailma piiril. Elu peab hindama vääriliselt.