Inimene ei saa kunagi nägema, milline paistab Ilmaruum väljastpoolt tema keha, sest tegelikkus on olemas vaid tema peas ja igal inimesel on see erinev. See on pigem kujutluspilt, peegeldus ümbritsevast maailmast. Tegelikkuse tajumine on isiklik kogemus.

Kõike, mis Ilmaruumis leida, iseloomustab tasakaal ja kahepooluseline ehitus.

Jõul on kaks poolust, Pimeduse vägi ja Kõiksuse vägi - algus ja ots, mittemiski ja kõik. Kahe pooluse vahel liigub enegia nagu patareis. Energia ehk Jõud paneb käima Ilmaruumi ratta, mis pöörleb lõpmatult ringi otsekui omaenese saba sööv madu. Jõuvoolus Pimeduse ja Kõiksuse vahel tekib suur segadus ehk Kaos. Kaosest sünnib aeg ning aja jooksul tihenenud ainest maailmad, asjad ning olendid. Kaos ei lase ajal peatuda ning õgib halastamatult valgust ja kõike muud, mis Ilmaruumis on. Ajahamba vastu ei saa keegi ega miski. Kõik mida me teeme, olgu see meie arvates hea või halb, suurendab Kaost. Ajajõgi kulgeb oma käänakuid kordava lõputu spiraalina, loodusele on omane samade motiivide kordumine erinevates variatsioonides ja mõõtmetes. Süsteem ei muutu, muutuvad vaid suurused ja detailid. Kõik kordub kunagi.

Inimene teab täpselt nii palju kui ta näeb, õpib või suudab ette kujutada.

Väide, et maakera on tühjuses pöörlev pall, pole põrmugi fantaasiavaesem kolme elevandi seljas seisvast lapikust versioonist või teadmisest, et tähed on augud kangas, mis ööseks üle taevakaare tõmmatakse. Inimese ettekujutus sellest, mis asub väljaspool nägemisulatust, põhineb võrdlusel sellega, mis teda ümbritseb. Kui tšuktšilt küsiti, et milline on kaelkirjak, siis ta ütles, et nagu põder, ainult et pika kaelaga. Krokodilli kirjeldas ta aga sõnadega: "üldse põle põdra sarnane." Inimene peab seletama tundmatut silma alla sattunud sümbolitega, olgu selleks siis põder, elevant, pannkook või lendav pall. Aastatuhandete praktika näitab, et ükski teadusteooria ei püsi igavesti. Me lihtsalt ei ole võimelised nägema kaugemale kui me näeme. Vaate avardumisel selgub aga, et kõik on hoopis teistsugune kui me arvasime. Tulevikuinimestele või olenditele teistest maailmadest tunduvad kõik meie tegelikkusteooriad ühtviisi naiivsed ja seosetud.

Mida inimene maailmast tegelikult teab?

Ainult seda, mida tajub oma meeltega - kuulmine, nägemine, haistmine, maitsmine, kompimine. Mitte mingeid muid vahendeid teabe saamiseks inimesel ei ole. Läbi tajukanalite koondub informatsioon ajusse, kus see visualiseerub, kasutades tuttavaid kujundeid ja arusaadavaid sümboleid. Seega eksisteerib maailm pigem inimeses, mitte inimene maailmas. Meil puudub täpne ettekujutus sellest, mismoodi signaalid meie tajukanalitesse juhitakse. Kui elaksime "Matrixis", siis me ju ei teaks seda. Vähemalt mitte enne punase pilli söömist ja pillisööjatega tegeleb narkopolitsei.

Maailma olemasolu on nii habras, et kui valgus kustub, hakkab see juba lagunema.

Kui sulgeme kõrvad, kaob inimese kõige iidsem ja tähtsam meel - kuulmine. Pimekurdiga on teisel inimesel juba väga raske ühist keelt leida. Kui me kaotaksime ka kõik ülejäänud meeled, oleks tegelik maailm meie ümbert kadunud, me ei tunneks enam midagi. Meil puuduks igasugune teave selle olemasolust, me oleksime Ilmaruumis üksi. Ometi oleksime me olemas…