Kord, kui ma veel Tartu kunstikas käisin, küsis kooli külastanud president Lennart Meri minult: "Mis on kunst?" Tol hetkel polnudki mul päris asjalikku vastust varnast võtta. Nüüd ma vastaksin, et kunst on oskus teha midagi nii hästi, et see sünnitab teistes inimestes üllatuse ja imetluse tunde. Kunstiteoses peab peituma võluvägi - vaatajale piisavalt lähedane, et tajuda, samas piisavalt kättesaamatu, et ihaldada. Tal peab tekkima vastupandamatu soov saada mingilgi kombel osa sellest nii kaugest ja maagilisest maailmast, soov õppida ja areneda, et lõpuks selle kõigeni küündida.

Inimene, asjad ja kunstiteosed.

Kui jätta kõrvale Looduse imed, mis on kaheldamatult kõige suuremad kunstiteosed üldse, siis üldjuhul on kunstiteoste puhul tegemist inimese poolt valmistatud asjadega. Tehisasjad on oma olemuselt osa ainelisest tegelikkusest, tihenenud ning kujundatud mateeria, mis on saatnud inimkonda läbi ajaloo - tööriistad, relvad, amuletid, infokandjad. Meie igapäevane maailm sisaldab väga suurt hulka inimese poolt valmistatud asju, maailmas pole kunagi varem olnud nii palju tehisesemeid kui tänapäeval. Aja jooksul on inimene muutunud nendest asjadest täielikult sõltuvaks. Kui temalt praegu kõik abiriistad ära võtta, osutuks ta kõikidest liikidest kõige väetimaks ja tema ellujäämisvõimalused metsikus Looduses oleksid väga väikesed. Samal ajal on asjade hulga massilise suurenemisega viimaste sajandite jooksul nende väärtus devalveerunud. Suurema hulga kaasaegsetest esemetest moodustab tarbetu rämps, mis muutub prügiks ja reostuseks peale ühekordset kasutamist. Paljud neist on kasutamiskõlbmatud juba uuena. Paraku kehtib sama ka kaasaegse kunsti kohta. Kui ennemuiste oli iga inimese poolt valmistatud ese ainulaadne kunstiteos, mida hoiti hoolikalt ja pärandati põlvest põlve, siis tänapäeval pole isegi mitte iga kunstniku taies enam kaugeltki kunstiteose nime väärt.

Tõeliselt väärt asi on vastupidav ning otstarbekas, seda ei visata kergekäeliselt minema, seda on alati kasulik parandada. Kuna minu elu on suures osas möödunud erinevaid esemeid valmistades, on mul inimkäte poolt tehtud asjadega isiklik suhe. Mitte tarbija suhe, vaid looja oma. On väga oluline, kuidas looja oma töösse suhtub - iga tema poolt valmistatud ese peaks olema otstarbekas ja kvaliteetne meistriteos, olgu see siis supilusikas või kosmoselaev. Mida rohkem eseme loomise ja säilitamisega vaeva on nähtud, mida rohkem energiat sellesse on talletatud, seda rohkem väge ta sisaldab. Kõige enam väge sisaldavad esemed muutuvad maagilisteks ja neid nimetatakse artefaktideks.

Minu pildid, minu nägemused.

Minu piltide näol on tegemist hoolikalt vormistatud dekoratiivsete esemetega. Samal ajal on need meediumid, mis edastavad meeleolusid, nägemusi ja sõnumeid. Nägemusi, mida ma oma senise elu jooksul endasse olen talletanud, nägemusi inimloomusest, ajaloost, tänapäevast ning meie kõikide ühistest tulevikuvõimalustest. Need on aega ja tegelikkust peegeldavad ikoonid, aknad nägemuste maailma, olen nimetanud nad tegelikkuse artefaktideks.

Kui kunstnikul on tekkinud nägemus, peab ta seda jagama, isegi kui see nägemus ei ole meeldiv. Minu eesmärk ei ole elu üle viriseda ega näidata kõike mustades värvides, milles arglikud ja karmi elutõde ignoreerivad inimesed mind võivad süüdistada. Ma võiksin ju rääkida, et elan hästi ja kõik unistused minu elus on täitunud, et mul on põnev elu, toredad lapsed ja ilus naine. Aga kui kaua ma seda tegema peaksin ja kes peale minu enese või minu heade sõprade peaks sellest rõõmu tundma? Ei saa olla midagi hullemat sellest, kui õnnelikud inimesed laiendavad oma heaolu millekski elementaarseks ja hakkavad rääkima, kuidas elu ongi tegelikult ilus ja tegelikult on õnnelikuks saamiseks vaja vaid positiivset suhtumist. Tõsi on, et kes ei oska õnnelik olla, see ei saa kunagi õnnelikuks, ükskõik kui palju vara ja hüvesid ta endale kokku ahmib. Tõde on aga ka see, et ükski puruvaene, raskelt haige või ränga ülekohtu all kannatav inimene ei saa kunagi ainuüksi positiivse ellusuhtumise abil õnnelik olla. Liigne positiivsus kriitilises olukorras võib muuta asja isegi hullemaks, kuna positivistid kipuvad ignoreerima probleeme, selle asemel et keskenduda nende lahendamisele.

Olles näinud oma elus nii surma, nälga kui haigusi, võin ma öelda - jah, me kõik oleme tõesti üldiselt õnnelikud, et meie maal pole sõda ja üldist näljahäda ning meil peab tõesti olema piisavalt positiivset suhtumist, et mõista kui hea see on. Samas on maailm endiselt suure osa inimeste jaoks häda ja kannatuste org ning enamalt on nendel hädadel ka konkreetne põhjustaja. Võibolla ma olen haiglaselt võitlushimuline ja mässumeelne inimene ja ise hoopis see, kes ei oska oma õnne rahulikult nautida, kuid ma olen siiski otsustanud kasutada oma õnnelikust elust kogutud rammu ja julgust selleks, et kunsti ja kirjasõna abil osutada faktidele ja ilmingutele, mis on paljude meie maailma hädade ja ohtude põhjusteks. Osutada üha levivale rumalusele, reostamisele ning ajupesule, astuda välja imperialistlike ilmavaadete ja usumonopolide vastu ning juhtida tähelepanu nende poolt levitatud moraalidogmade ajalikkusele ja sisutühjusele. Ma ei ole nii naiivne, et arvaksin nagu võiks minu poolt kirja pandud arutlused kellegi silmi avada, kes on valinud mugava elu vaimupimeduses, aga ma tean kui kosutav ja julgustav on leida, et keegi mõtleb ja näeb maailma samamoodi kui sina. Ma tean kindlalt, et inimesi, kes näevad tõde, on palju ja ma loodan, et me leiame üskteist üles ja suudame koos midagi ära teha.

Inimene, kunst ja infotehnoloogiline ajupesu.

Olen veendunud, et üheks kunsti kui meediumi eesmärgiks peab olema kasuahnete võltstõdede paljastamine ühiskonnas ja inimeste vabale mõtlemisele ergutamine, seda enam, et läbi aegade on kunsti kasutatud sageli otse vastupidistel eesmärkidel. Kui tööstuslikult vorbitud tarbetud esemed reostavad meie ainelist tegelikkust, siis kaasaegse infoühiskonna masinavärk teeb paraku sama meie mõttemaailmaga. Igas sekundis toodab ja levitab see lugematul hulgal rämpsinfot ja ajupesu, mis meid paratamatult mõjutavad ja mitte tarkuse ning teadlikkuse suunas. Kaasaegne tehnoloogia võib olla arukal juhtimisel meile küll kasulik, kuid selle usaldamisel ahvi, idioodi või kasuahne kurjategija kätte, on paremal juhul tulemuseks hunnik saasta, halvema variandi puhul suur pauk ja must maa. Tuumapomm on leiutatud vaid ühe eesmärgiga - tappa korraga rohkem inimesi. Infotehnoloogilised vahendid võimaldavad samades mastaapides korraldada ajupesu, kaasaegses infoühiskonnas on tõde eriti kergelt kujundatav, levitatav ning kontrollitav.

Inimlik tõde ja inimese kehtestatud seadused on alati olnud ajalikud, piiratud ning lühinägelikud, need muutuvad iga režiimiga ja on nende kuulutajate väitel alati ainuõiged. Kõik soovivad alati, et nende elu oleks hea, kuid heal elul on üks suur viga - see teeb nõrgaks ja rumalaks. Kaasaegsetest infotehnoloogilistest esemetest kiirguv müra on kurdistanud meie kõrvad, kiirelt vilkuvad värvilised virtuaalpildid televiisorikastist on pimestanud meie silmad. Raha ning asjad on kaasaegses maailmas saanud tähtsamaks kui inimene, me ei kuule enam Looduse häält, me ei näe tegelikke väärtusi. Moodsaid süsteeme kummardatakse pimesi, ehkki enamikel neist puudub aastatuhandete praktika ja pikaajaliste tagajärgede analüüsimise võimalus. Samal ajal on inimene unustanud elementaarsed asjad nagu näiteks, et puu on elusolend, mitte juurel seisev raha. Et Maa on meie ema, keda tuleb hoida, mitte vaenlane, keda alistada ja kurnata. Et omaenese kaevu ei situta ja oksa, millel istutakse, ei saeta.

Naisfiguurid minu piltidel kujutavad Maaema ja tema kannatusi läbi aegade. Ökoloogilised probleemid ja globaalsed kriisid ei ole juhuslikud nähtused, vaid pikaajalise väärkäitumise tulemus, mis algas juba kristliku mentaliteedi levimisega, mis kuulutas inimese Looduse krooniks ja mehe maailma ainuvalitsejaks. Inimene on hakanud ennast Loodusele vastandama, samas mõistmata, et ainus võimalus pikaajaliseks eksisteerimiseks Maal on järgida Looduse rütme. Sümbioosi ja parasiitluse vahe seisneb nimelt selles, et parasiit kurnab oma elukeskkonda kuni selle hävimiseni. Kui inimlik tõde ja inimese kehtestatud seadused on ajalikud ja muutuvad, siis Looduse tõde ja Looduse seadused on paraku absoluutsed, ajatud ja jäävad. Üks neist karmidest ja vääramatutest seadustest on, et ellu jäävad vaid targad ja tugevad ning heaoluühiskonna virtuaalses reaalsuses elavat pimekurti inimlooma, kes püsib elus vaid suure hulga keerukate tehnoloogiliste vidinate toel, ähvardab Ilmaruumi avarustes miljon ohtu.

Teel tulevikku.

Inimene peaks püüdma elada alati lahtiste silmadega, tõe ja ohtude nägemine teeb meid tugevamaks, targemaks ja vapramaks. Mis aga kõige tähtsam - see annab meile laiaperspektiivilise vaatevälja ning terava pilgu, mida saab suunata kaugemale tulevikku. Teel parema tuleviku poole algab kõik praeguse hetke probleemide teadvustamisest, sest vaid avastatud vigu on võimalik parandada.

Väga hea ja tore oleks, kui meiega kunagi midagi halba ei juhtuks ja meie elu läheks päevpäevalt ainult paremaks, nagu õpetab kapitalistlik usutunnistus. Oleksin selle üle sama õnnelik kui kõik teised inimesed. Paraku räägivad nii ajalugu kui ka teadusteooriad meile midagi muud. Muretu tulevik on meie kõikide ilus ja ühine lootus, see ei saa aga olla üldine ja ratsionaalne eeldus. Ainult loll võib uskuda, et kõik läheb alati ja eranditult nii hästi nagu tema loodab. Tark valmistub alati halvimaks, vaid nii on lootust saatuselöökidele edukalt vastu panna ning kogeda tulevikus ka mõningaid meeldivaid üllatusi.

Me elame murrangulisel hetkel, uue millenniumiga on alanud uus ajastu. Maailm meie ümber hakkab lagunema, tekivad osooniaugud ja päikesetormid, orkaanid vapustavad maad. Teaduslike avastuste kiirus ja hulk on kasvanud enneolematuks, me õpime kloonima inimesi, meil on relvad, millega võiksime hävitada kogu elu planeedil, me lendame Marsile. Kapitalism vangub, kuid me ei tea veel kuhu poole ta kaldub, me ei tea mis saab edasi. On see lõpp või algus? Kes meist ei sooviks teada, kuhu heitlik ajavool meid tegelikult viib? Et aimata tulevikku, tuleb tunda minevikku, just sealt võime leida vastuseid paljudele küsimustele. Kõige olulisemad vastused peituvad aga hoopiski sügaval meie eneste sisemuses, meie võimes ja võimetuses tajuda maailma ja tegelikkust. Mis on see, mida me enese ümber näeme ja kuuleme? Kas see kõike on ka tegelikult olemas või kujutame me paljusid asju endale ette? Kas inimene saab selliseid asju üldse teada? Võibolla saab, võibolla ei saa - ainus täiesti kindel võimalus mitte kunagi vastuseid saada, on mitte küsida.

Ilusat lendu läbi Ilmaruumi teile kõigile!