Kord, kui ma veel kunstikas käisin, küsis kooli külastanud Lennast Meri minult: "Mis on kunst?" Tol hetkel polnud mul päris asjalikku vastust varnast võtta. Nüüd ma arvan, et kunst on teha mingit asja nii hästi, et vaataja hakkab seda enesele ihaldama, isegi kui tal seda silmnähtavalt vaja pole. Kunstiteoses peab peituma võluvägi, mida inimene tunnetab, kuid mis jääb samal ajal tema haardeulatusest väljapoole, et tal tekiks soov saada osa sellest nii kaugest ja maagilisest maailmast.

Asjad on tihenenud mateeria, aineline tegelikkus.

Asjad on saatnud inimkonda läbi aja - tööriistad, relvad, amuletid, kunstiteosed. Kui inimeselt teda teenivad esemed ära võtta, osutuks ta kõikidest liikidest kõige väetimaks ja tema ellujäämisvõimalused metsikus looduses oleksid väga väikesed. Asjade hulga massilise suurenemisega on nende väärtus devalveerunud. Maailmas pole kunagi varem olnud nii palju inimese poolt valmistatud esemeid kui praegu, inimene on nendest täielikult sõltuv. Samal ajal moodustab suurema hulga meid ümbritsevatest asjadest tarbetu rämps, mis muutub prügiks peale ühekordset kasutamist.

Väärt asja ei visata kunagi minema, seda on alati kasulik parandada. Minu elu on möödunud valmistades erinevaid esemeid. Seepärast on mul inimkäte poolt tehtud asjadega väga isiklik suhe. Mitte tarbija suhe, vaid looja oma. Mida rohkem eseme loomisega vaeva on nähtud, mida rohkem energiat sinna on talletatud, seda rohkem väge ja maagiat ta sisaldab. Mida maagilisem ja hinnalisem on ese, seda enam seda fetišeeritakse. Fetišism on asjade kultus.

Tegelikkuse artefaktid

Minu pildid on dekoratiivsed esemed, mis kannavad visiooni ja sõnumit. Nad on asjad, millel kujutatakse asju, inimesi ja erinevaid aegu. Figuraalsed kompositsioonid peegeldavad inimloomuse tumedamat poolust, naisfiguurid piltidel sümboliseerivad Maaema ja tema kannatusi. Minu tööd on ajamärgid, ikoonid, aknad erinevatesse reaalsustesse, nad on tegelikkuse artefaktid.

Läbi oma piltide ja tekstide püüan vaatajale esitleda, millisena näen inimest, inimkonna ajalugu ning tänapäeva. Avaraperspektiiviline vaade tegelikkusele on saavutatud distantseerumisel ajalikest normidest - nii moraali, eetika, kui ka reaalsuse tajumise tasandil. Hetked inimkonna ajaloo erinevatest lõikudest moodustavad üldpildi, mis on terviklikum, abstraktsem, tõesem ning märksa võikam kui praeguse hetke optimistlik vaade maailmale, mida me ilustame, kuna oleme sunnitud selles elama.

Minu eesmärk on astud välja imperialismi ja usumonopolide vastu, juhtida tähelepanu kiriku ning totalitaarsete režiimide moraalidogmade ajalikkusele ja sisutühjusele.

Nende süsteemide külvatud tabud ei ole kahjuks mööda läinud ka sellest väljapanekust. Muist pilte on jäänud eksponeerimata, kuna politsei on leidnud, et tegemist on kuritegelike objektidega ja neid ei tohivalmistada ega näidata. Ei maksa siiski unustada, et ilu on vaataja silmades ja ropp on see, kes ropult mõtleb. Inimest, kellele kogu väljapanekust ja sellesse kätketud sõnumist jäävad meelde ainult kõige võikamad detailid, ei ole kahjuks võimalik aidata.

Inimese tõde on ajalik, looduse tõde aga ajatu. Inimlik tõde muutub iga režiimiga, kuid inimene ise ei ole muutunud. Ürgkurjust temas võib katta silmakirjalikkuse loor, pimedust tema hinges varjata väline leek, ahnust ja verejanu ilusad sõnad, kuid need vahendid on lühiajalised ning pinnapealsed. Heaoluühiskonna moraliseeritud ja raseeritud kodanik erineb koopainimesest vaid elektriboileri ja läptopi võrra. Võltsdemokraatia varjus valitsev kapitalismiimpeerium ei ole oma ahnuses ning vereimejalikkuses mingil määral õiglasem varasematest valitsuskordadest. Distantsilt vaadates on nad kõik ühesugused.

Tegemist on šokinäitusega, mis peab inimesi raputama, et nad üles ärkaksid. Ökoloogilised probleemid ja globaalsed kriisid ei ole juhuslikud nähtused, vaid pikaajalise väärkäitumise tulemus. Inimene on hakanud ennast loodusele vastandama, mõistmata, et ainus võimalus pikaajaliseks eksisteerimiseks Maal on järgida selle loomulikke rütme. Sümbioosi ja parasiitluse vahe on selles, et parasiit kurnab oma elukeskkonda ja võib selle hävitada koos iseendaga. Meid ähvardab Maaema kättemaks.

Moodne ühiskond on loodud katseeksituse meetodil, meie tulevik on väga ettearvamatu.

Ehkki alatu, ehitatud valedele ning toetatud vägivalla poolt, oli vana monarhistlik ning religioonikeskne ühiskonnasüsteem järeleproovitud ning püsinud sarnasena tuhandeid aastaid. Maailmarevolutsiooni käigus hävitati hoobilt järjepidev võimustruktuur, käitumisnormid, elufilosoofia ja religioon.

Tänapäevane maailmakord põhineb tehnoloogilise progressi ülistamisel. Uusi süsteeme kummardatakse pimesi, ehkki enamikel neist puudub aastatuhandete praktika ja pikaajaliste tagajärgede analüüsimise võimalus. Samal ajal on inimene unustanud elementaarsed asjad nagu näiteks, et puu on elusolend, mitte juurel seisev raha, et tal on hing nagu meilgi. Et maa on meie ema, keda tuleb hoida, mitte vaenlane, keda alistada ja kurnata. Et omaenese kaevu ei situta ja oksa, millel istutakse, ei saeta.

Elame murrangulisel hetkel, uue milleeniumiga on alanud uus ajastu.

Kapitalism vangub, kuid me ei tea veel, kuhupoole ta kaldub. Teaduslike avastuste kiirus ja hulk on kasvanud enneolematuks. Õpime kloonima inimesi, meil on relvad, millega võiksime hävitada kogu elu planeedil. Maailm meie ümber hakkab lagunema, tekivad osooniaugud, orkaanid vapustavad maad. Me lendame Marsile. Mis saab edasi, on see lõpp või algus?